Gymnafest '98
Sellise
nimetusega II vabariiklikul võimlemisfestivalil Tallinnas astus üles 34 rühma neljas
vanuseastmes. Þüriid rõõmustas suurenenud esinejate arv vanemas (18. a. ja vanemad)
grupis. See on iga, kus võimleja oskab oma esinemist nautida ja end kaunilt väljendada.
Ka “Githa” treenerite unistus on taolisele üritusele välja viia kodulinnast
võrsunud daamide rühm.
11 väljavalitud laureaatrühma hulka mahtus seekord 7.-9. kl. rühm koosseisus Liis
Laigna, Maiken Schmidt, Piret Kullamaa, Kristi Saarsalu, Marrit Platais, Siret Ots, Helena
Lensment, Liana Kaun, Kelli Kielas. Treeneriks Margit Schmidt.
Nimetatud rühm ja lisaks Erge Einaleht, Triin Antso, Kadri Vaher, Tuuli Pärnmäe, Gea
Taalvelt ja teise treenerina Siiri Schmidt, esineb Eesti–Soome võimlemisgalal Helsingis
12. detsembril.
Foto: Nemad esindavad
Kilingi-Nõmmet Eesti–Soome võimlemisgalal Helsingis.
Margit Schmidt
Gümnaasiumis oli
lastevanemate koosolek
18. novembril
toimus Kilingi- Nõmme Gümnaasiumi lastevanemate üldkoosolek. Enne ja pärast
üldkoosolekut olid ka klasside lastevanemate koosolekud.
Üldkoosoleku avas Pille Kadak. Ta andis lühikese ülevaate l2.novembril 1998 toimunud
Eesti Lastekaitse Liidu aasta konverentsist "Meie lapse mured". Sel aastal oli
põhiteemaks õpilase probleemid koolis. Konverentsi ettekannetes käsitleti järgmisi
teemasid: koolikeskkond, koolioit, koolitraumatism, koolilapse tervis, koolistress, kooli
juhtkonna ja õpilasomavalitsuse vaheline koostöö.
Järgnevalt sai sõna noorsoopolitseinik Pille Karotamm. Ta rääkis alaealise vastutusest
ja tutvustas lühidalt "Alaealise mõjutusvahendite seadust." P. Karotamm tõi
ka välja seaduse kitsaskohad. Seaduses on kirjas, et alla 16- aastasel alaealisel on
keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00 - 6.00. Ta
tõstatas küsimuse, kas äsja 18- aastaseks saanud noor on sobiv saatja 14-15 aastasele.
Alates selle aasta augustist on koos käinud kooli hoolekogu. Lühikesest tööperioodist
andis ülevaate hoolekogu esimees Karl Ruukel.
Gümnaasiumi direktor Arne Lingi ettekandes leidsid lähemat käsitlemist kooli
igapäevaelu probleemid.
Lapsevanemad tundsid huvi arvutiõpetuse tundide suurendamise vastu. Direktor andis
lootust, et kui tulevikus läheb käiku teine arvutiklass, siis suureneb ka arvutiõpetuse
tundide arv.
Pille Kadak
Abiturient 1998
I abiturientide ristimine toimus
1979. aastal. Reedel, 20. novembril oli 20. samalaadne üritus ja kooli fuajee täis
küünlavalgust ning õpilasi, kes ootasid oma ristimist.
Et oli omaette juubel, alustati rongkäiku läbi koolimaja lauluga. Kõigil tuli laulda ja
need laulud meenutasid meie kooliteed läbi 12 aasta. Korrus-korruselt läksid laulud
raskemaks, aga mälestusi tuli aina rohkem ja rohkem. Alustati lauluga “Kivil istub
väike konn…“, sellele järgnes “O on ümmargune, K on kandiline…”. Põhikoolis
hoidis meil kõigil vaimu sees “Naerata nüüd jälle sa …”, kolmandal korrusel
võeti ette remonditeemaline laul “Ehitame maja, ehitame maja…” ja enne saali
jõudmist laulsime või mõtlesime endamisi: “Milleks on vaja koolimaja…”. Kui kõik
korrused läbitud, jõudsimegi rõõmsas tujus saali, kus ootas ees veel suur katsumine.
Kodune ülesanne “Lastevanemate
koosolek aastal 2009”, leidis erinevad lähenemisviisid. 12a arvates on ühiskond
jõudnud nii kaugele, et inimestevaheline suhtlemine toimub ainult läbi sidevahendite;
kuritegevus noorte seas on väga suur ja õpilased õpivad ainult vanglakoolides. 12b
nägi aastat 2009. roosilisemalt, lapsed käivad veel tavakoolides, ainult haridust
peetakse veel vajalikumaks ning sellel ajal ei ole Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis enam
vahetunde. Aineõppekavva on toodud ka hieroglüüfide lugemine.
Ristimise alguses oli IQ test, kus küsiti asju, mida iga abiturient peab kindlasti teadma
ja tulemused pidid näitama, kas me oleme valmis kandma abituriendi tiitlit. Meie oma
taset häbenema ei pidanud. Ka klassijuhatajad hiilgasid oma teadmistega. Kord said
vastata klassivanemad, siis lauluhäälsemad neiud, pikajuukselisemad tüdrukud. Vahepeal
nopiti mõni nimekirjast välja. Kui teadmised kontrollitud, järgnes teatevõistlus, kus
koos võistlejaga liikus edasi ka küünlavalgus ehk „elavbittide” liigutamine.
Siis pidime muusikariistade abil esitama tervituse, mis pühendatud
aastatuhandevahetusele. Kisakoorid jätsid küll instrumendid tagataustale. Aga kui juba
muusikale üle mindi, õpetati kandidaatidele ära perekonnavalss, sest meid kõiki on
ootamas abiturientide ball, 5 aasta pärast vilistlaste kokkutulek ja muud tantsupeod.
Vene keelega ei tohiks ka probleeme tulla, sest õp. Ene Laadi hindas meie teadmisi
kõrgelt.
Arstiteaduskonda sissesaamisega pole meil raskusi, sest inimese võisime ka pimedas
päästa. Tunnelis oli juhtunud avarii ja kaks inimest oli murdnud käeluu ning teised
kaks jalaluu. Abiandjatel seoti silmad kinni ja nende ülesandeks oli kannataja katkine
luu lahasesse panna. Meie käest võib igaüks abi küsima tulla, meie abist ei keeldu.
Et klassijuhatajad oma sära kunagi ei kaotaks, tegime neist pildi, kus ära tuli kasutada
erinevaid materjale. Õpetajad tundsid suurt rõõmu, kui nägid, millisena nende
kasvandikud neid näevad.
Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist on oodata ainult 10-pallilisi kirjandeid, sest proovikirjand
tuli väga hästi välja. Nii mõnelgi oli suur äratundmisrõõm, kui tema nimi
kirjandist välja loeti. Kirjandit lugedes selgus veel, et meile meeldivad väga värvid,
eriti roosa.
Klassijuhatajad Saima Tõigast (12a) ja Ille Varner (12b) ei pääsenud ka kergelt. Nende
ülesandeks oli ülistada oma klassi, esitamisviis oli vabalt valitav. Saima ja Ille
esitasid ülistuslaulu, mis baseerus maailma klassikalisele muusikale.
Kui katsed läbitud, kiideti meid
heaks. Olime igati ära teeninud abituriendi tiitli. Saalis kustusid tuled ja veel oli
vaja anda tõotus. Sõna sai ka kooli direktor Aarne Link.
Abituriendi tõotuse luges ette meie abituuriumi lipukandja Kristo Koger. Tema järgi
andsime oma tõotuse.
Meie, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi tulevane I lend oleme ristitud ja nüüd ootavad 10.
klassi rebased oma ristimist.
Abituurium
|
|
Septembrikuu algul kuulutas
politseiamet seoses Eesti Politsei 80. aastapäevaga välja õpilaste joonistamis-ja
kirjutamisvõistluse.
Algklasside lapsed said võimaluse joonistada korrakaitsjaid ning nende tööd. Suur hulk
pilte kujutas politseinikku “pätti” püüdmas, teistel särasid vilkuritega
politseiautod, kolmandad kujutasid aga politseionu või -tädi – just nii rõõmsana ja
lahkena, nagu lapsed neid näha sooviksid. Et maakonda saatmiseks tuli välja valida
ainult kolm kõige paremat tööd igast koolist ja tublisid joonistajaid on ju igas
klassis, osutus valiku tegemine väga raskeks. Seepärast saagu ära nimetatud iga kooli
kolm meie arvates paremat tööd: Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist Liis Laadi, Maarja Andla
ja Kalev Sepp; Tali Põhikoolist Helery Gerne, Ramo Mootse ja Kärt Pärtel; Tihemetsa
Põhikoolist Kristiina Viik, Kristjan Mändmets ja Epp Raid. Kõigist joonistustest oli
Kilingi-Nõmme politseijaoskonnas üleval näitus. Maakonna voorust pääses
lõppvõistlusele edasi Liis Laadi joonistus.
Keskastme õpilastele pakuti
kirjutamiseks välja teemad, kus lapsed said kirjutada oma kokkupuudetest politseiga,
samuti arutleda selle üle, millisena tahetakse näha politseid ja milleks on
liikluspolitsei vajalik. Et siin tuli teha valik tööde hulgast, mille autoreiks on 5.-9.
klassi õpilased, oli valiku tegemine küllaltki raske, seda eriti tööde erinevat taset
arvestades. Parimad selles vanuseastmes: Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist Katrin Lellep,
Kaupo Vaher ja Merje Venig; Surju Põhikoolist Annika Isand ja Aura Mengel; Tihemetsa
Põhikoolist Andri Õun, Priit Paal ja Rünno Eermann.
Kõige vanemate kirjandeis oodati arutlusi Eesti politsei paremaks muutmisest,
politseiniku ameti headest ja halbadest külgedest, samuti elanike suhtumisest
politseisse. Asjalikud olid kõik kirjandid, mis emakeeleõpetajad meieni toimetasid ja
mille autoriteks olid Annely Ahtma, Merje Mälga, Madis Räästas ja Kristjan Reinok.
Kristjani töö läks edasi vabariiklikku vooru ning tuli sealt tagasi eripreemiaga
negatiivse kogemuse parima kujutamise eest.
Aitäh kõigile õpilastele, kes võistlusel kaasa lõid, kes joonistasid või kirjutasid
politseist ning avaldasid oma arvamust, samuti tänu õpetajatele, kes lapsi juhendasid!
Pilt: Joonistas 9-aastane Tarvi
Apsolon Kilingi-Nõmme kooli 3a klassist.
Pille Karotamm
Kilingi-Nõmme politseijaoskonna noorsoopolitsei inspektor
Krõll
käis Pipil külas
Novembri esimesel pühapäeval
kutsus Krõll lasteaialapsi emade-, isade-, õdede-vendadega klubisse perepäevale.
Peresid saabus igast kandist. Päris kaugeltki ei peetud paljuks kohale tulla. Krõlli
polnud aga kusagil näha. Imestama pani seegi, et pered olid sattunud otse Pipi
magamistuppa, kus ta parajasti pikutas, jalad padjavirna otsas. Pipi ei pannud külalisi
tähele ka siis mitte, kui ta ärgates ringutas ja suure suuga haigutas. Tommy ja Annika
tutvustasid Pipile lapsi ja lastele Pipit. Koos peredega võimeldi end virgeks ja mängiti
ringmänge.
Korraga meenus Pipile, et tal on spunk kadunud. Koos asuti otsima. Pika otsimise peale
kahmas Pipi ühest sabast kinni ja tiris päevavalgele Krõlli, kes omaette naeru kihistas
ja uusi vempe välja mõtles. Krõll õpetas Pipile tantsu, mida talle kõige rohkem
meeldib tantsida ja juba ta kiirustaski tagasi lasteaeda, sest tema arvates on tühjas
majas kõige mõnusam krõllitada ja tembutada.
Foto: Pipi, Krõll, Annika ja
Tommy.
Vaevalt sai Pipi Krõlli ära
saata, kui saabus koju Pipi isa Eefraim oma lustaka madruste seltskonnaga.
Nüüd oli kõigil võimalus jõudu katsuda isa Eefraimi jõukatsumisharjutuste järgi
ning end proovile panna madruste igapäevatakistuste ületamisel. Tore, et paljud isad ja
emadki läbisid sportliku takistusriba, mis sellest, et juhtus viperusi ja komistamisi.
Aga need olid Pipi väikesed trikid ja nipid. Nalja kui palju! Üks isa leidis, et tunnel
on ummistunud, ei pääse edasi ega tagasi, mõni kaotas köiel kõndides tasakaalu,
mõnel libisesid rõngad eest ning “vesi” lirtsus varvaste vahel. Lõpuks, kui kõik
olid mitu korda takistusi ületanud, otsustas Pipi puhata ja jutustas isale ning
külalistele loo sellest, kuidas tal röövlid käisid. Pipi pajatas seda nii piltlikult,
et kõik võisid näha, kuidas röövlid välja nägid ja mida tegid.
Äkki meenus Pipile, et järgmisel pühapäeval on isadepäev ja kuna isa Eefraim siis
kodus pole, ei mõelnud Pipi kaua, tarvis isadepäev otsemaid ära pidada. Ta kutsus oma
isale seltsiks ka teised isad ning soovis neile head isadepäeva. Appi tulid ka lapsed,
kes koos isadega mängisid ja tantsisid.
Pipi oli nüüd nii palju laulnud
ning häid soove soovinud, et tal oli kurk kähedaks jäänud. Sorides rohukarbis, leidis
ta tabletid, mis ei lase suureks kasvada. Neid pakkus ta kõigile, ise lausus salasõnad
juurde. Ikka korrates: “Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.”
Isa Eefraim vaatas kurvalt kella ja teatas, et peab jälle merele minema. Nähes Pipi
põsel üksikut pisarat, otsustas isa ta kaasa võtta. Nüüd jäeti hüvasti ning Pipi
palus Tommyl ja Annikal lastele seltsiks olla, nii kauaks, kui ta ära käib. Lohutuseks
jagas Pipi kommi ja tänuks peredele, kes ta pühapäeva väga lõbusaks ja lustlikuks
muutsid, kinkis Pipi medali.
Evi Lapp
|
