Neti Uudistaja

Kilingi-Nõmme veebileht

Nr. 4, veebruar 1998


Lk. 5 

Punapargi lahing 23. detsembril 1918

Kui viime end mõttes tagasi 1918. aasta detsembri keskpaika, n�eme, et Vene valgekaartlased Põhjakorpusest taganesid Punaarmeele erilist vastupanu avaldamata Pihkva �mbrusest üle Valga Ruhja suunas. Samal ajal taganesid viimased Saksa okupatsiooniv�e kolonnid Tartust läbi Viljandi M�isak�la ja Voltveti suunas, tekitades kohalikele elanikele suurt kahju marod��ritsemisega. Kohaliku Kaitseliidu salgad olid liiga n�rgad neid takistamaks, seetõttu paluti abi 6. polgult. Teatavasti moodustati 6. jalav�epolk p�hiliselt Pärnus, kuid ka Viljandis k�is parasjagu polgu formeerimine.

Foto: Saarde Kaitseliit 1919. aastal.
-Suurema foto vaatamiseks kliki siia (149 kb)-

Saarde Kaitseliit 1919. a.

Polguülem Puskar saatis 17. detsembril Pärnust M�isak�lla jalaluurajate komando - 50 meest leitnant V. Limbergi (hiljem Lindm�e) juhatusel, tehes neile ülesandeks jälgida sakslaste l�biminekut Voltvetist. Jalaluurajate komandole järgnes 20. detsembril ratsaluurajate komando - 30 ratsanikku leitnant Jaan Pedaja juhatusel, pluss üks raskekuulipildujate rühm kahe saksatööbilise raskekuulipildujaga.

Leitnant J. Pedaja

21. detsembril lahkus saksa v�ekolonn Viljandist, et Voltveti ja Mazsalaca kaudu Riiga jõuda. 22. detsembril s�itis 22-meheline ratsaluurajate salk leitnant Jaan Pedaja juhatusel M�isak�la-Voltveti maanteel Voltveti suunas ja kohtas Riitsaare kohal saksa ratsasalka. Pedaja n�udis sakslastelt ülearuste relvade ja kohalikelt elanikelt riisutud kraami tagasiandmist. Algul paistsid sakslased küllaltki järeleandlikud olevat, kuid siis saabus kohale suurem sakslaste salk ja kohe muutus toon ja k�itumine. Vastase ülekaalu n�hes p��rdus meie salk teelt kõrvale ja asus metsaservale lahinguolukorda. Pedaja l�ks aga uuesti l�bir��kimisi j�tkama, k�skides tema m�rguande peale tule avada. Tema sõnavahetus sakslastega muutus järjest �gedamaks, sakslasi vooris järjest juurde, seati üles kuulipilduja meie meeste suunas.

Ilmselt v�eti Pedaja kinni, ilma et ta oleks oma meestele saanud tulistamiseks m�rku anda. Kuna sakslasi oli mitu korda rohkem, ei jäänud meestel muud teha, kui M�isak�lla tagasi sõita ja teatada juhtunust polgu ülemale, kes k�skis sõita Voltvetti jalaluurajate komandol M�isak�last ja 1. roodul Pärnust, et vabastada leitnant Pedaja ja tagasi n�uda r��vitud kraam. �ksused pidid välja s�itma sellise arvestusega, et mülemad j�uaksid Voltvetti 23. detsembril kell 11.00. Oma n�udmised sakslastele pidi esitama jalaluurajate komando ülem leitnant Limberg. 1. rood alamleitnant J. Maide juhatusel pidi lahkuma rongilt Kilingi-Nõmmel ja l�ikama läbi sakslaste tee Voltveti-Jäärja teel Nurmeotsa talu juures. Mülemal �ksusel k�sti võimalikult hoiduda relvade tarvitamisest l�bir��kimistel.

23. detsembri hommikul kell 10 s�itis M�isak�last välja kahes kaubavagunis 40 jalaluurajat kahe raskekuulipildujaga. M�ni tund varem lahkus Pärnust 1. rood - 128 meest kahe raskekuulipildujaga alamleitnant J. Maide juhatusel. Kaasa s�itis ka 1. pataljoni ülem alamkapten K. Tallo.
Kui jalaluurajad jõudsid rongiga Punapargi saeveski juurde, märkasid nad üle raudtee liikuvat pikka sakslaste kolonni. Vedurijuht ei jõudnud rongi varem peatada ja poolitas kolonni mõnik�mmend meetrit ülesõidukohast Voltveti jaama pool. Leitnant Limberg ja lipnik K. Kirschfeldt keelasid meestel vagunitest v�ljumise ja tahtsid minna ise sakslastega l�bir��kimisi pidama, kuid osa mehi v�ljus siiski vagunitest ja võtsid sakslastelt isegi �he suurt�ki ära. Üks sadulas istuv saksa ohvitser võttis revolvri ja sihtis l�henevat Limbergi. Samal momendil reamees Jaan Lindau tulistas oma revolvrist, ohvitser sai pihta ja kukkus kraavi. Saksa ratsanikud haarasid relvade järele ja jalastusid, meie mehed aga avasid vastutule, tuues kohale ka kuulipilduja. K�rged lauavirnad pakkusid head kaitset, seal oli varjul ka k�mmekond kohalikku kaitseliitlast, kes juba enne jalaluurajate komando sinnaj�udmist olid asunud sakslasi varitsema.

Lahinguplats

Foto: Punapargi lahinguplats. Saksa v�ed liikusid piki metsa��rt vasakult paremale.
-Suurema foto vaatamiseks kliki siia (179 kb)-

Kahjuks tegutsesid mülemad salgad omapead. Vaatamata suurtele kaotustele õnnestus sakslastel seada laskevalmis �ks suurt�kk ja avada tuli rongi suunas. Leitnant Limberg sai aru olukorra lootusetusest ja k�skis meestel vagunitesse taganeda ning rongil edasi sõita Voltveti jaama suunas. K�sku kuulasid ainult 9 meest, nemad pääsesidki rongiga tule alt välja. Ka ülejäänud s�durid ja kaitseliitlased taganesid jaama suunas. Kohale jäänud mehed piirati sakslaste poolt �mber ja torgati töökidega surnuks. Nii langesid Kristjan Aasaw, Evgeni Bauer, Otto Hanso, Juhan Kontson, Jaan Lindau, Juhan Nuut, Feodor Tamm, Karel Telk, Johann Tomson, Karl Wreiman. Haavata said O. Kals, A. Tomson, kuid sakslased ei suutnud neid lauavirnade vahelt üles leida. Reamees J. Roots p��stis end kavalusega - peitis p�ssi lumehange ja hakkas töölist teeseldes puid riita laduma. Sakslastele seletas ta vigases saksa keeles, et ta on saeveski tööline, mida kinnitas ka saekuuri meistri abikaasa, kes toast v�ljudes kiiresti olukorda taipas. Roots, n�hes, et sakslased leidsid lumest tema p�ssi, hiilis lauavirnade vahelt maja lakka ja peitis end heintesse.

Taganevad jalaluurajad kohtusid rongiga Voltveti jaamas ja s�itsid samal �htul tagasi M�isak�lla. Ka hilinenud 1. rood Pärnust asus oma rongile ja s�itis edasi M�isak�lla.
Sakslased kaotasid langenute ja haavatutena üle 50 mehe, langenud maeti Mazsalaca surnuaeda.
-Lahinguskeemi vaatamiseks kliki siia (151 kb)-

Foto: Kiri foto tagak�ljel: "See on minu ainus poeg, kellest mulle hea meel oli. Ema." Enamlaste poolt elajalikult tapetud leitnant Pedaja surnukeha.

Tapetud Pedaja surnukeha

Leitnant Jaan Pedaja viidi sakslaste poolt Riiga, kus tal õnnestus p�geneda, kuid sattus M�isak�las uuesti vangi, sedapuhku enamlaste k�tte. Pärast Valga vabastamist leiti leitnant Pedaja laip sealt. Ka kooliõpilase R. Vaabeli mülestustes Valga vanglast on kirjutatud, kuidas osa vange viidi mahalaskmisele, nende hulgas keegi Pedaja või Pedaka nimeline, kujult sale poiss ja s�ilinud mulje järgi ohvitser.
Jaan Pedaja, Kristjan Aasaw, Karel Telk ja Karl Wreimann on maetud Saarde kalmistule, Otto Hanso H��demeestele, teised Pärnusse.

Punapargi lahing oli ainuke lahing Eesti v�eosade ja lahkuvate sakslaste vahel, samuti 6. jalav�epolgu esimene lahing koos esimeste langenutega.

Olev Paukson



Eestlaste rahvuslik �rkamine

Eestlaste rahvuslik �rkamine algas esimeste Eesti ajalehtede ilmumisega 1857. aastal Pärnus ja 1864. Tartus, Vanemuise ja Estonia lauluseltside asutamisega 1865. aastal ja esimese laulupeoga Tartus 1869. aastal. Kindlasti aitas kaasa ka eelmise sajandi 80-tel aastatel läbi viidud venestamise poliitika, �liõpilasseltside teke koos �liõpilaste poolt kasutusele v�etud sini-must-valge lipuga, mis p�hitseti Otep��l.

Esimesed t�sised autonoomia mõtted said uut hoogu seoses 1905. aasta revolutsiooniga. P�hjuseks Vene-Jaapani sõjas Vene l��asaamine, mis p�hjustas keskv�imu n�rgenemise sisemaal ja sellest tulenesid ka järeleandmised rahvusk�simustes. J�rgnesid streigid, tööliste demonstratsioonist osavõtjate tulistamine 16. oktoobril 1905. aastal Tallinnas Uuel turul. Sellele järgnes m�isate r��stamine ja pületamine kahe j�rgneva nädala jooksul. Pületati maha enam kui 100 m�isat. Muidugi järgnesid Venemaa keskv�imu julmad karistusoperatsioonid, kuid kõigele vaatamata oli see järjekordne rahva väljaastumine, mis valmistas ette eestlaste organiseerumist teel omariiklusele.

Esimese ilmasõja puhkedes t�rkas eestlastel jälle lootus, et on võimalik vabaneda sakslaste ikke alt �juhul muidugi, kui Venemaa võidab Saksamaad. Kuid ka seekord lootused luhtusid.

J�rgmised suuremad iseseisvusn�uded esitati 1917. aastal eestlaste meeleavaldusrongkõigus 26. märtsil Petrogradis, kus osales 40 000 eestlast, nendest 15 000 sõjav�elast. Pean�udmiseks Eesti autonoomia.
Eestis l�ks võim vene madruste ja soldatite n�ukogude k�tte.

Meeleavaldus Petrogradis

Foto: 26. märts 1917, eestlaste meeleavaldusrongkõik Petrogradis.
-Suurema foto vaatamiseks kliki siia (117 kb)-

19. veebruaril 1918 kokku tulnud Maan�ukogu juhatus võttis vastu manifestiteksti Eesti iseseisvusest, mis 23. veebruaril esimesena Eestis Pärnus "Endla" teatri r�dult ette loeti.
Asuti organiseerima algul rahvamiilitsat, hiljem omakaitset.

Esimene staap

Foto: Esimese Eesti polgu staabi ees. Pildil paremal "Eesti Hymnus".
-Suurema foto vaatamiseks kliki siia (213 kb)-

Eestlaste esimene jalav�epolk oli moodustatud juba varem - nimelt 7. mail 1917. aastal sõjaminister A. Kerenski loakirjaga. Polgus oli 45 ohvitseri, 2700 s�durit ja paiknemiskohaks sai Rakvere. J�rgnevalt formeeriti veel kolm jalav�epolku, üks ratsapolk, suurt�kiv�e brigaad, üks inseneriv�e ja üks merev�e rood ning tagavarapataljon, millest kasvas välja I Eesti diviis, mille etteotsa asus 23. detsembril 1917. alampolkovnik Johan Laidoner.
Eesti riiklike sõjav�eosade (selleks muutusid need automaatselt, kui kuulutati välja Eesti iseseisvus) ülesehituse peatas sakslaste okupatsioon 1918. aasta alul.

Foto: Kindral Johan Laidoner.

Kindral Laidoner

20. märtsil 1918 ilmus saksa kindrali A. von Seckendorffi k�sk Eesti sõjav�gi likvideerida, mille kõigus langes sakslaste k�tte 12 500 p�ssi, 1,6 miljonit p�ssipadrunit, 69 kuulipildujat, 28 suurt�kki ja muud varustust.

Eriti tervitas sakslaste okupatsiooni Balti aadelkond, kes lootis, et saab ka nüüd kaaluka sõna öelda Eestimaa valitsemisel. Eelnev ristirahu allakirjutamine Vene ja Saksa vahel 2. detsembril 1917 oli liitnud Eesti saarestiku l�plikult Saksamaa k�lge, nüüd ihaldasid sakslased ka Mandri-Eestit ja 27. augustil 1918. a. Saksa-Vene l�bir��kimiste kõigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemv�imust nii Eesti� kui ka Liivimaal.

Vabadussõja alguseks oli Eestimaal nii vene kui saksa armee ja ehkki suuremad ja kaalukamad Vabadussõja lahingud toimusid Kesk� ja Põhja-Eestis, Tartu �mbruses, eriti Narva rindel, vaatleksime, milline oli olukord Lõuna-Eestis ja eriti meie Saarde kihelkonna piires.

Olev Paukson


 

Lk.1        Lk.2        Lk.3       Lk.4        Lk.5       Lk.6

Toimetaja Ahti Seller, ahti@kilingi.ee.
Neti Uudistaja nr.1; nr.2; nr.3
Kilingi-Nõmme