Tähtpäevakalender

Mats Mõtslane 1884-1956

Kirjanik ja kooliõpetaja Mats Mõtslane, kodanikunimega Mart Kiirats sündis 6. jaanuaril 1884. aastal Endriko-Jaani talus Kiraste külas Tõstamaa vallas. Õppis Tõstamaa valla- ja Audru kihelkonnakoolis. Õpetajakutse omandas Tartu II (vene) Õpetajate Seminaris. Pärast selle lõpetamist 1904. aastal töötas kuni 1911. aastani Saarde kihelkonnakooli juhatajana. Edaspidi vaheldus pedagoogitöö aeg-ajalt kutselise kirjanikutööga.

Oma kirjanduslikku tegevust alustas ta juba Seminari õpilasena Tartus „Postimehe” poolt avaldatud olustikulis-esteetiliste külajuttudega. Laiemat tähelepanu äratas 1910. aastal (teine trükk 1913) raamatuna ilmunud kriitilise hoiakuga realistlik jutustus „Kraavitajad”. Järgnesid külajutustused „Kukehansu Madis” (1912) ja „Kusta Poland” (1914) ning linnaelu halbu ahvatlusi esiletoov „Hans Tohver” (1920).
Tema loomingu viljakam periood langeb 20. sajandi teise veerandi algusse, mil ilmusid romaanid „Liblika lend” (1927), „Mu kodu” (1927, 2. trükk Torontos 1952), „Hilda Kõrevares” (1928) ja „Külaotsa Hannes” (1929). Oma maa-ainelistes teostes propageeris ta ratsionaalselt majandatud suurtalude heakäekäiku. tema ladusalt fabuleeritud teosed olid lugejate poolt nõutavad, kuid didaktilisus segas nende tunnustamist kriitikute poolt.
Mats Mõtslane suri 16. novembril 1956. aastal.

Jaak Sõggel 1871-1963

Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.

Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.
1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.
Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.
Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.
Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.

35 aastat tagasi, 8. detsembril 1963. aastal saabus 93. eluaastat astuvale Jaak Sõggelile igavikukutse. Ta on maetud Saarde kalmistule.
Tema elutööd kirjanduse vallas jätkab uuel tasandil pojatütar, Tihemetsa Tehnikumi keele- ja kirjanduse õpetaja Salme Haavik.

Evald Karjel – 85

Tihemetsast Euroopa suurima vineerivabriku juhatajaks – nii võiks ühe lausega iseloomustada 1936. a. Voltveti metsakooli lõpetanud teotahtelise ja ettevõtliku Evald Karjeli tähelendu.
Ta sündis 28. detsembril 1913. aastal Pärnumaal. Peale Pärnu gümnaasiumi lõpetamist jätkas ta Voltveti metsakoolis. Praktiseeris Pärnu Fröhlingi saetööstuses. 1937. aastast töötas praakerina Taagepera metskonna erasaeveskis, peatselt tuli asuda vastutavamale tööle töödejuhatajana. 1941. aastast sai temast Vaiste saeveski juhataja, 1944. a. lahkus Rootsi, kus omandas kiiresti rootsi keele.

Aastatel 1948-1952 õppis kaugõppes Stockholmi Tehnoloogiainstituudis, kus omandas puidutehnoloogia inseneri kutse. Õppimine käis käsikäes tootmistööga. Üks vastutusrikkamatest töökohtadest oli Gtene Träindustri AB metsaosakonna juhataja amet, kus tuli ettevõttele tagada aastas 200 000 tm heakvaliteedilist palki. 1969.-1975. a. oli ta kontserni peavarustaja. 1975. a. aga sai temast Euroopa suurima ja moodsaima, Otlerbäckeni vineeritehase tootmisala juhataja. Firmas tegi ta nime ka sellega, et töötas välja menetluse, millega vineeri väljatulek puidust tõusis 42 protsendilt 53 protsendiks, mis andis aastas 4,2 miljonit krooni lisatulu.

1990. aastate esimesel poolel viibis E. Karjel korduvalt Eestis, tutvus siinsete metsakasutuse probleemidega ja andis omapoolset nõu. Oma vanaduspäevi veedab Rootsis, kuhu jääb ka tema elutöö.

Karl Pettai

Johann Rosenberg 1892-1948

4. detsembril möödub 50 aastat minu isa Johann Rosenbergi surmast.
J. Rosenberg sündis 20. nov. 1892 verivaeses Voltveti mõisateenijate – isa kutsar, ema toatüdruk – 6-lapselises perekonnas. Vanemad elasid siin-seal ja vanaisa pidas mitmeid ameteid, lõpuks oli ta pikemat aega Saarde kiriku kellamees. Isa alustas noorelt taludes karjase ja sulaspoisina. Ühel sügisel, kui ta pidi jääkoore alt linaleost linapeosid välja viskama (kummisäärik oli sel ajal leiutamata), otsustas ta, et läheb linna. Hakkab või sibiks, aga sulaseks ei jää. Hakkas hoopis kingsepaks – õppis Pärnus tuntud juudist meistri Whitersteini juures. l918 - 1920 võttis osa Vabadussõjast, aga oli sel ajal juba nõnda tunnustatud kingseppmeister, et tema teenistus möödus ohvitseridele säärikuid valmistades. Meestesäärikute tegemine oli tal nii peensusteni selge, et Kilingi-Nõmmes ega ümbruskonnas ei olnud talle vastast. Tema tehtud säärik nägi välja väike ja kitsas, aga ometi tuli jalga.

10. juunil 1923 Johann Rosenberg abiellus Kiriku tänava Peet Saare tütre Juuliga. Algas elu täis tööd ja karmi kokkuhoidu. Kingsepatöökoda – tööd tegid peamiselt sellid –, jalatsikauplus – kingad telliti Tallinnast saapavabrikutelt –, samuti müüdi ka muud koloniaalkaupa petroolist saadik. Ema meenutas ikka, et meie kauplus Kiriku tänaval oli kõrvalisel kohal ja ei saanud nii head hinda küsida kui Joonsaar südalinnas.

1934 ehitas isa maja Kilingi-Nõmme Pärnu 105, müüs selle ja ostis Tallinna kesklinna kahekordse maja (mille väärtus praegu on üks kroon). Varem oli ta omandanud Jäärja mõisasüdamest Asula talu, soetas sinna hulga põllutöömasinaid (isegi tuulaja ja heksel olid olemas).

Johann Rosenberg lõi hoogsalt kaasa Kilingi-Nõmme avalikus elus. Aastatel 1924-1930 oli ta alevivolikogu liige ja alevivalitsuse liige, hiljem pidevalt vaeslastekohtu liige. Linna fotoarhiivis vanadel piltidel võib teda tihti näha alevivanem Oissaarega koos igasuguseid linnaasju ajamas, küll hädaabi korras kraavikaevamistööde juures, küll Joosepi ja Roosi maja inspekteerimas.

Peamiseks tööks oli talle siiski tuletõrje. Kõik need Kilingi-Nõmme aastad oli ta pritsimeeste seltsis aktiivne tegelane. Wabatahtlik Tuletõrjujate Selts oli sel ajal suurearvuline ja arendas ka laialdast kultuuri- ja muud tegevust. J. Rosenberg oli tähtsuselt teine juht – peamees. Tema hooleks oli tegelike tulekustutustööde juhtimine – nii õnnetuskohal kui ka õppustel, harjutustel ja demonstratsioonidel. 1939. a. sai ta "tähtsate teenete eest tuletõrje alal" I liigi kuldristi. Juuresoleval fotol on J. Rosenberg tuletõrjemundris.

Aga siis tulid aastad 1940 ja 1941 ning kogu senine elu löödi segamini, kauplus ja kingsepatöökoda likvideeriti. Sõja lähenedes viis isa oma neljalapselise perekonna Jäärjasse sõja jalust ära, sel ajal põletati Kiriku tänav ja kuna me ise ära olime, siis põlesime puupaljaks. Vanaema olevat varrastel kudunud nõudepesulappigi. Talu, masinad, mõni loomgi olid olemas ja elu läks edasi. Töö ning hool viisid selleni, et mõne aasta pärast olid maksud makstud, normid viidud (märkus noorematele inimestele – taludel oli kohustus anda riigile tasuta vilja, liha, piima, mune, loomanahku jne.) ning kodus oli olemas nii nisu- kui ka rukkipüülijahu. Puudus oli riietest ja jalanõudest, kuid mitte iialgi toidust.
Johann Rosenberg osales ka Jäärja ühiskondlikus elus – oli masinaühistu ja meierei nõukogus.

Ülejõukäiv talutöö ning mured viisid isa 56-aastasena. Saarde kalmistul ootas ta 46 aastat, enne kui abikaasa talle seltsiks sängitati.
Selline oli ühe vana Kilingi-Nõmme tegelase Kiriku tänava Rosenbergi elukäik.

Reet Lensment

Soe ja vesine aasta

Üle aasta on Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilased projekti „GLOBE” raames teinud mitmeid loodusvaatlusi ja mõõtmisi. Ilmavaatlusi ja mõõtmisi on tehtud iga päev. Igapäevasteks mõõtmisteks on: miinimumtemperatuur, maksimumtemperatuur ning jooksev temperatuur (mõõdetud kella 12-13 vahel). Sademete korral on mõõdetud ka sademete hulk ja pH ning lume korral päevase ja kogu lumekihi paksus. Iga päeva kohta on tehtud ka keskpäevane pilvede vaatlus.
Kuna tegemist on õpilaste poolt tehtud mõõtmistega, võib muidugi olla ka vigu. Eesmärk polegi väga täpsete andmete saamine (selleks on ilmajaamad) , vaid õppimine.

Nende andmete põhjal võib 1998. aasta kohta öelda, et oli keskmisest Eestimaa aastast soojem ja niiskem aasta.
1998.a. keskmine jooksev temperatuur oli meil 9^o (Eesti paljuaastane keskmine temperatuur on 4-6⁰ ). Ka miinimumtemperatuurid ei ulatunud -20⁰ allapoole. Seega polnud koolilastel ainsatki “külmapüha”. Talv oli keskmisest tunduvalt soojem ja lumi ei püsinud kaua maas. Ka suvi ei hiilanud erilise palavusega, maksimumtemperatuur oli 29^o , valitsesid parajalt soojad ja niisked ilmad.
Sademete hulk oli keskmisest kõrgem – 730 mm. Kõige sademeterikkam oli august, kus sadas maha mitme kuu norm – 152 mm. Keskmisest sajusemad olid ka juuni, juuli ja oktoober.

Elli Altin

Ilmas ja põllust

Algas aasta 1999 …

Valmistutakse nii aastatuhande vahetuse tähistamiseks, kui vaieldakse selle üle, millal ikka uus tuhat saabub. Majanduse ja rahandusega tegelevatele isikutele on selge, et ükski uus periood ei alga enne, kui vana lõpeb. Ülejäänutel tekib eriarvamusi. Kompromissi saavutamiseks tuleb ajavahemikul – aasta 2000 kuni 2001 – pidevalt pidutseda…

Meenutame lühidalt palju tuska teinud 1998. aasta ilmakäiku.
Jaanuaris algasid talvekülmad alles kuu lõpul lumesaju ja tuisuga. Sulailmadega lumekate tuli ja läks korduvalt. Muld jõudis kohati läbi sulada, sulavesi imbus maasse. Taliviljad tulid lume alt välja elujõulistena. Talv püsis vaid paar nädalat, lume kõrgus Tihemetsas ulatus 20-30 cm-ni.
Veebruar üllatas kuu teises pooles soojarekordiga: 19.-23. veebruarini oli päeval 6^o…7^o sooja, öösel pakase asemel samuti plusskraadid. Üldiselt olid öised temperatuurid väga madalad, päeval aga sulatas. Sadas sageli nii lörtsi kui vihma. Selline ilmastik kestis kuni 10. märtsini. Edasi järgnes sademeteta periood kuni aprilli teise pooleni. Vaid mõned vihmapäevad lükkusid vahele.
Märts oli enamasti lumeta ja päevaste pluss- ja öiste miinuskraadide suur kõikumine mõjus taliviljaorastele ja teistele püsitaimedele halvasti.
Aprilli esimene pool oli jahe, teisel poolel püsisid tavalisest soojemad ilmad ja kuu lõpp oli südasuvine. 12.-13. aprillil sadas veel lund ja tuiskas, 10 päeva pärast tõusis temperatuur üle +18^o. 16.-24. aprillil algas aedades pungade paisumine ja avanesid esimesed lehed. Tänu äkilisele soojale olid taliviljade kahjustused väikesed.
Maikuu sarnanes temperatuuri poolest aprilli teise poolega – jahe. Kuu algul arenes loodus hoogsalt aprillist saadud soojavarude arvel, kuu teises pooles taimekasv jaheduses pidurdus. Siiski püsis veel 10-12 päevane edumaa. Toomingad alustasid õitsemist üle 2 nädala varem, mai algul, kuu lõpul õitsesid juba sirelid ja pihlakad. Põllutööde normaalset kulgu takistasid tugevad sajuhood.
Juuni oli suhteliselt soe, öökülmi praktiliselt polnud. Kuu esimene pool oli suvine, teine pool jahe. Sadas väga palju, äikesega kaasnesid keeristormid, mis tekitasid suuri majanduslikke kahjusid. Varasematel aastatel pole Eesti pinnal järjestikku nii palju keeristorme olnud.
Juuli oli tavalisest jahedam, sadudega. Juunis-juulis oli veel väga sajune 1978. ja 1990. aastal. Mõlemad kuud on üle 100 mm sademetega järjestikku olnud 1981. aastal.
August oli ühtlaselt jahenev nagu tavaliselt september, andes loodusele märku sügise saabumisest. Sadas väga palju – viimati oli sama sajune 1978., 1987., 1988. aastal.
Põlluviljadel esines sel suvel tavalisest rohkem kahjustusi nii taimehaigustest kui kahjuritest. Märjad põllud takistasid taimekaitsetööde tegemist. Kartulil levis kartulimardikas ja varakult lööbis lehemädanik. Teraviljad valmisid aeglaselt ja olid vihmadest kohati lamandunud. Heinateoks õiget ilma peaaegu polnudki, tehti peamiselt silo. Augustis takistasid viljakoristust samuti vihm ja porised põllud. Heinaädalad kasvasid kiiresti, ristikuädal hakkas õitsema augusti keskpaiku.
Septembris ilmad jahenesid, kuid mullad püsisid veel soojad. Seetõttu õnnestus talivilja külv neil, kes jõudsid kuu algul tööga valmis. Kuu lõpul juba oras võrsus.
Oktoobri algus oli erakordselt külm – orastel elutegevus soikus; edasine soojenemine tuli õnneks hilisematele külvidele – need jõudsid edasi kasvada. 7. novembrist läks talveks üle, külm ja kuiv kestis 16. detsembrini. Kirde-Eestis sadas lumi kohe maha ja talv kestab siiamaani. Lõuna-Eestis kestavad sulapäevad vihmadega jõuludest saadik vaheldumisi külmadega.

Jõgeva Agrometeoroloogiajaama töötaja Helle Raudsepp teatas, et jaanuaris 1999 on mulla külmumissügavus kuni 35 cm. Sulailmadega muutus 1-2 cm pealmine kiht poriseks, kuid külmus varsti. Temperatuur taliviljadel võrsumissõlme sügavuses oli detsembrikülmade ajal -4^o –5^o C, praeguste suladega –1,5⁰- 0,6^o C. Viljade seisund on seni rahuldav, talve esimeses pooles on talvitujad vastupidavamad.

Üks huvitav tähelepanek möödunud aasta ilmastiku kohta. Nimelt kirjutati 1. oktoobri „Sõnumilehes” Washingtonist pärit infost – planeeti Maa tabanud võimsast gammakiirguse voost. 27. augustil Havai saarte kohal atmosfääri tunginud voog oli küll nähtamatu, kuid põhjustas heleda välgatuse nagu päike. Arvatakse, et see voog oli võimeline elektrone aatomeist välja lööma. Tõenäoliselt võis see põhjustada öösel eriskummaliste virmaliste teket, mida mul oli juhus näha. Kirjutatud on ka märtsi algul esinenud gammakiirguse voost, mida samuti vaatlesin. Võib-olla on lihtsalt kokkusattumus, kuid lapates vaatluslehtedel sademete andmeid, hakkas silma – pärast märtsi virmalisi ja samuti augusti lõpul esinenud kummalist valgusnähtust, on järgnenud pikem kuivaperiood. Looduses on palju imelist sündimas, millest me midagi ei tea…
Ettevaatust, ilmad võivad külmeneda järsku ja tormide saatel! Jälgige ikka ilmateateid.

Svea Randmaa

Hästi läheb piibellikke põhimõtteid järgides

Me oleme püsinud rahvana läbi aastatuhandete ja mitmete vallutuste. Me olime ise kakskümmend aastat ja mängisime selle maha. Me saime uue võimaluse viiekümne aasta pärast ja haarasime sellest kinni. Laulev revolutsioon, Eesti kongress, oma riik ja kiire majandusedu on viimase kümnendi sündmused. Tänasel päeval oleme jõudnud oma riigiga küllalt kitsastesse oludesse. Meil kõigil koos tuleb valida, kuidas jätkata.
Jumal andis meile vabaduse, Tema annab selle hoidmiseks ka tarkuse. On aeg meie riigi valitsejate tasemel otsida lahendusi kõrgemalt, siis saavad meie lapsed viiekümne aasta pärast tõdeda: meie vanematel oli võimalus ja nad kasutasid seda.
Kristlased pole imeinimesed ja meil ei ole imerohtu, aga meil on selge teadmine, et käes on aeg, kus tavaline loogika ei pruugi kehtida ja ainult ilusate ideedega hakkama ei saa. Ajalugu on täis näiteid, kus väikeriigid tulevad iseseisvalt endaga toime ja suudavad vastu seista suurtele naabritele.
Piibli üks põhimõtetest on külvamine ja lõikamine. Olukord, mida me praegu näeme, on viljad. Meie ühised viljad. Ühel tegemisest, teistel tegematajätmisest. Unustagem korraks, kes me oleme ja kust tuleme, läheme koos edasi ja otsime ühiseid lahendusi ühise tuleviku jaoks. Nüüd on külvamise aeg – mida me praegu külvame, seda hiljem lõikame. Külvame õigsust ülekohtu asemel!
Meil on võimalus valida tee, mis erineb riigi viimaste aastate suundadest. Eesti saab olema see riik, millest me unistasime, mille pärast võitlesime ja isegi kartulikoori süüa lubasime.
Soovime ausaid valitsejaid – saame nad ise valida. Soovime õigusriiki – saame ise selle luua. Laulsime, et maa tuleb täita lastega – hoidkem sellest ka kinni! Vaid targad otsused viivad elu edasi. Üle 2000 aasta tagasi kirjutatud Vana Testamendi õpetussõnades öeldakse: Jumal annab tarkuse, Tema suust tuleb tunnetus ja mõistus.
Meie elu saab muutuda – otsustame armastada meid ümbritsevaid inimesi nagu iseennast ja teeme neile seda, mida endale ootame.
Eestis pole kellelgi tõe monopoli. Praegu on aeg, mil peame unustama isiklikud ambitsioonid ja otsima ühiseid eesmärke. Kui me neid ei suuda või ei taha leida, siis ilmselt ei ole me väärt kingitusena saadud vabadust. Me oleme üks riik ja meil saab olla ainult üks tulevik. Selle tuleviku teeme me koos, meeldib see meile või mitte.
Me ei tea täna täpselt, mida toob alanud aasta 1999, kuid see sõltub meist endist. Me võime oma ebaõnnestumistes süüdistada mõistmatuid naabreid, eurodirektiivide rohkust või ebasoodsat ilma, kuid tegelikult lõikame seda, mida oleme külvanud. Kui Riigikogu, valitsuse ehk meie rahva teenijate ja meie endi otsused on kooskõlas aastatuhandete jooksul inimühiskonnas läbiproovitud piibellike põhimõtetega, saab Jumala kaitsev käsi olla meie maa ja rahva üle, siis saame veendunult laulda meie hümni kolmandat salmi – su üle Jumal valvaku.
Ja meil läheb hästi!

Aldo Vinkel
Kristliku Rahvapartei esimees