Lk. 3 

Kanakülas surisesid filmikaamerad

Kanakülas Meose l�histel, vanas rehetares ja selle �mbruses võis juulikuul tavatult palju inimesi ja masinaid ringi liikumas ning mingit asja toimetamas näha. Tegu polnud suvitajate või kanuutajate v�ega, vaid filmimeeste ja �naistega. Seletusi toimuvast oli �Uudistajale� lahkelt nõus andma filmi re�iss��r Arko Okk.

Foto: Filmimees Arko Okk.
Pildistas: Andrejs Grants.

Kuidas te selle koha �ldse leidsite?
Meie filmi kunstnik Pille J�nes on siinkandis suvitanud ja paadimatkadel k�inud. Selline metsik ja kõrvaline koht on meile just sobiv.

Kui selline metsikus sobib, ju siis tuleb ka metsik film?
Eks see film r��gib ikka rohkem meie suhtumisest �mbritsevasse - inimestesse ja rahasse. Sellest, kuidas v�gi, st. rahav�gi võib muuta inimest ja tema k�itumist. Tuleb parajalt karm lugu, kuid me ei suhtu sellesse �lit�simeelselt, pigem väikese irooniaga. Filmis on väga naljakaid kohti, mis nagu võimendavad asjade traagilist seisu. V�ib �telda, et see on armastusfilm. Aga kas just raha vastu, eks kes kuidas aru saab?!

Foto: N�itlejad aktsioonis.
Pildistas: Andrejs Grants.

V�tted toimuvad ainult siin või ka mujal?
üks selle loo eeliseid ongi just see, et sündmused toimuvad ühes talus, ühel �htul, vastu hommikut ja sisuliselt ainult tänu sellele asjaolule saame me oma l�himängufilmi olemasoleva rahaga üles filmida. Oleme siin ka väga lühikest aega, ebaloomulikult lühikest aega sellise töömahu jaoks. Kuna võimalused on väga piiratud, siis tänu sellele oleme ka paiksed. Päevad on muidugi väga pikad, 20 tundi töötame jutti. See on aga ainukene võimalus materjal lindile võtta ning ilmselt saame plaanituga ka hakkama. 99 % materjalist filmime siin.

Meil on väga meeldiv ja professionaalne kollektiiv, tegelikult kõik oma ala Eesti p�rlid koos. Koos n�itlejatega kokku 18 inimest. Operaatoreid on kaks. Üks neist on operaator-lavastaja, kes vastutab valgustuse eest ja loob pildi atmosf��ri. Tema on Dmitri Jermakov Moskvast, minu kursusevend GIKi päevilt, inimene, kellega ma olen enne töötanud õppetöödel ja keda ma võin usaldada. Steadicami operaatoriks on Bagir Rafijev. Steadicam-kaamera on nagu vetruv vest rinnal, et oleks võimalik �htlaseid panoraame teha ja ruumis vabalt liikuda. Bagir on meeskonnas nähtavasti üks kuulsamaid ja üldse praegu üks vingemaid filmitegijaid. Ta tuli just Nikita Mihalkovi filmiv�tetelt ning meil on õnne olnud, et ta on ka meie jaoks aega leidnud.

Kui suur on filmi eelarve, kui saladus pole?
Ei ole saladus, lõpp-produktil on see umbes 1,5 miljonit eesti krooni. See on tegelikult h�biv��rselt v�he.

See on teie esimene re�iss��ritöö?
Jah, olen selle töö esimest korda enda kanda v�tnud, et saaksin teha nii nagu mina sellest filmitööst aru saan, et ma saaksin oma ideid ja oskusi rakendada. Tahaksin teha oma filmi, olen enne töötanud operaatorina.

Kunas filmi siis suurel linal näha saab?
Esilinastus peaks olema järgmise aasta kevade 27. märtsil.

Kuidas te Eesti filminduse tänast seisu �ldiselt hindate?
Mingid paranemise tendentsid on, aga �ldiselt väga vilets. Lihtsalt selle pärast, et filmide tootmiseks ei ole raha. Tänu sellele ei saa siin olla professionaale, ei saa siin olla järelkasvu. See on nagu suletud ring. Meie tehtav film saab järgmisel aastal olema t�en�oliselt Eesti ainuke esilinastuv mängufilm.

Kes teid finantseerib?
Kuna lugu on hea, siis pidas Eesti Filmi Sihtasutus võimalikuks meid osaliselt finantseerida ja ka Eesti Kultuurkapital toetada. 600 000 krooni saime Sihtasutuselt ja 300 000 Kultuurkapitalilt. Tuleb veel kõvasti tööd teha, et puudu j��v raha leida. V�tted me saame küll olemasolevate summadega tehtud.

J�rgnevalt väljav�te k�nealuse mängufilmi �Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldkalakesest� kokkuv�tlikust ülevaatest, mille koostaja Arko Rokk lubas lahkelt ka �Uudistajas� avaldada.

�Kuidas mõjutab raha meie m�tlemist, tundeid, eesm�rke? Mis juhtub tavalise �keskpärase� inimesega, kellele langeb korraga osaks kujuteldamatu rahasumma? Ta võib arvata, et on lihtsalt rikas, aga ta ei taju, et kõik tema �mber muutub kaubaks. Raha annaks justkui juurde vaimuandeid, raha teeb temast isiksuse. Algab keeruline m�ng tegelaste m�istuse ja tunnete proovilepanekuga, mille kõigus m��akse ja ostetakse armastust (seda vaimset), tehakse m�istetamatuid kokkuleppeid, usutakse usutamatut ja ei n�hta kõige lihtsamat.
Kaks noort abielul�vel seisvat inimest, Laura ja Roland, on h�ületades teel teise linna tuttava sõnnipäevale. Metsavahel meenub juhile, et ta peab linna tagasi p��rduma ja ta laseb h�ületajad autost maha. On k�lm sügis�� ja noored ei ole ilmale kohaselt riides. Laura eestvedamisel hakatakse liikuma m��da kitsast metsateed, et ��maja leida. Oma väikeses metsamajas elab Osvald. Ta n�ikse kedagi ootavat, ja astuvadki sisse Roland ja Laura. Osvald on valmis ��maja pakkuma ainult Laurale. Selgub, et Osvald oligi oodanud Laurat. Tema k�tte oli sattunud ajakiri, milles ilutses suvine juhuslik rannafoto neiust. Veidi hiljem oli Osvald saanud m�äratu varanduse omanikuks. Ta ise arvab, et rikkuse t�i talle kuldkala, kelle ta j�est p��dis, aga lõpuks selgub, et tema kalalk�igu ajal oli pangar��vel peitnud saagi mõneks ajaks t�hja metsah�tti, et sellele hiljem järele tulla.
Raha on hirmuäratav eraldiseisev j�ud. Raha võib sõnnitada ja h�vitada s�prust. Kas ta suudab seda ka armastusega? Sellest r��gib minu film.�

Foto: S�ndmustik areneb...
Pildistas: Andrejs Grants.

70-minutilise mängufilmi �Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldkalakesest� tootjaks on spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud firma Acuba Film.
Loomingulisse koosseisu kuuluvad stsenarist Jaan T�tte, kaasstsenarist, re�iss��r ja produtsent Arko Okk, operaator-lavastaja Dmitri Jermakov (Venemaa), kunstnik-lavastaja Pille J�nes, Steadicami operaator Bagir Rafijev (Venemaa), kunstnik-grimeerija Tiina Leesik, helire�iss��r Mart Otsa, montaa�ire�iss��r Kadri Kanter ja kunstfotograaf Andrejs Grants.
N�itlejateks on Andrus Vaarik, Piret Kalda ja Jaan T�tte.

Filmi re�iss��r, aastast 1995 Eesti Kinoliidu liige olev Arko Okk s�ndis 1967. aastal Tallinnas. 1994. aastal lõpetas ta S. Gerassimovi nimelise üle-Venemaalise Riikliku Kinostuudio filmioperaatori eriala A. R�bini meistriklassi. üles v�tnud kolm t�ispikka mängufilmi (�Tulivesi�, �Minu Leninid�, �Lurjus�) ja mitmeid dokumentaalfilme Eestis, Leedus ning Venemaal.

Ahti Seller

Lugeja kirjutab

Arvamusrepliik

Eesti-aegsete inimeste jutt ju: �Ei ole see aeg see õige eesti aeg!� �Vaat eesti ajal, noo see oli nagu paradiisi-aeg!� Jne� Tuntud jutt!
Aga kui kõik Eesti maakohad oleks nii korras nagu Libatse k�la ja kõik linnakohad ajudega eestlaste poolt korrastatud nagu Kilingi-Nõmme s�dalinn, ehk siis�
Ehk siis ongi eesti aeg või paradiisiaed(aeg)!?
Isegi r��mas linnad asusid nobedasti end korda seadma, kui said kuulda, millise au osaliseks Kilingi-Nõmme sai.

V. Lible, Sindist

Ilmast ja põllust

Tänavune suvi näitab, kui vajalik on ülevabariigiline ilmavaatlusv�rk

Praegu annavad ülevaateid suurlinnade-l�hedased meteoroloogilised jaamad. Loodusmaastikul on olukord aga teistsugune. Aastak�mneid kestvad ilmavaatlused aitavad märgata muutusi, mis eelnevad t�sisematele loodusõnnetustele ühes või teises paikkonnas. Ajapikku kujuneb pilt �ikese, paduvihmade jt. ohtlike ilmanähtuste meelisteekondadest. Teadusmeeste asi oleks p�hjused avastada. Varasematel aastatel pole Eestis nii palju keeristorme (trombe) l�hikese aja v�ltel märgitud, kuid ega nende esinemist pole nii väga uuritudki. Siiski on fakt, et 80-test aastatest alates on keeristormide arv ja raskusaste j�rk-järgult suurenenud. Neid pole vaid registreeritud ega loodusvaatlejatele teatatud. Muide, hoiatuseks autoliiklejatele - Eestis ringi sõites hakkavad silma maanteede-��rsed v�lgutabamusega puud. Neid on liiga sageli, et lihtsameelselt uskuda - autosõidul �ikest pole vaja karta. Ja paduvihma ajal on targem auto peatada. Mustvees oli kohalike elanike sõnul juuli alguse suursajus (53 mm sadas mõne tunniga) aeg-ajalt n�htavus vaevalt 10 meetrit - ees seisis l�bipaistmatu veesein!

P�llupidajatel on peaaegu üle-eestiliselt sarnased mured - vihmad ei lase tööd teha. Eesti keskmine juunikuu sademete hulk oli 139 mm (norm 56 mm), olles suurim viimase 50-aastase vaatlusaja jooksul. Madalamatel maadel p�siva vee pealtauramine on väike. Juunikuu keskmine suhteline �huniiskus oli 80 % (v�iks olla 40-60 % vahel). Päikesepaistet on samuti olnud vaid 80 % normist, tugevad tuuled puhuvad enamasti koos vihmadega. Juuni alguspäevade tormi ajal sadas Tihemetsa ümbruskonnas l�hiajaliselt rahet (Võrumaad kahjustanud rahepilve ��reala), mis t�en�oliselt kahjustas viljapuude �isi ja lehestikku, p�silillede (pojengide) �iepungi. Aiapidajate arvates pole Tartu poolt tulnud happevihma asjatundjate poolt seni kahjustajaks peetud. Uurime siiski edasi.

Soojuse poolest on p�llukultuuride kasvutingimused olnud �ldiselt soodsad. Kasvuseisakud on tekkinud liigveest � suviviljap�ldudel on lehtede kolletumist, sooja ja niiske ilmaga levivad mitmesugused taimehaigused ja kahjurid. Kartulimardikas on levinud üle Eesti, kõige massilisemalt aga Lõuna-Eestis. T�helepanek aiapidajatelt: kartulimardikas eelistab sooja, päikesepaistelist s��damaad. Aias viljapuude ja marjapõõsaste varjus kartulitaimedel mardikaid ega tema järeltulijaid pole leitud.

Talirukkil sai tera piimk�pseks juuni lõpul, mis on ligi kaks nädalat keskmisest ajast varem. K�rre pikkus oli m��detud p�ldudel umbes 150 cm piires. Lamandumist pole väga palju, kuigi tugevad sajuhood on p�ldudelt korduvalt üle k�inud.
Suviviljadel oli juuni lõpuks alumine k�rres�lm mullapinnale ilmunud, k�rre pikkus oli 20-40 cm vahel, varajastel sortidel 70-80 cm.
Kartul t�rkas juuni esimesel poolel, kuu lõpuks olid arenenud k�lgvõrsed. Juulis kartul �itseb, madalamatel p�ldudel aga taimekasv on pidurdunud. T�helepanu � �ksikute laikudena on levima hakanud lehem�danik!
Heintaimede kasv ja areng on olnud kiire, loomine oli varajane. Ebasoodne ilmastik pole heinategu soosinud ja on nii kvaliteetheina varumist takistanud.

Aiapidajatel, kes kasutasid tänavu varasemat k�lvivõimalust, on olnud rohkem probleeme kahjurite t�rjega kui hilisematel aiamaa harijatel.
P�llupidajatele soovitusena - t�statage kindlustusk�simused looduskahjustuste kohta juba praegu, sügisel on hilja!

Svea Randmaa

Lugeja kirjutab

Kas elu või ilu?

Nii k�sis kohalik prominent intervjuus maakonnalehele, kui valmiv Kilingi-Nõmme laululava jutuks tuli. Laululava nimetati kuue nulliga lõppeva summa neelajaks, kus ehk aastas kord-kaks laulu l��ritatavat. Ilu jäänud kohaliku võimu tahtel elule peale. P�ris hästi ei saa küll aru, et kelle elule prominent vihjab, kui koolimaja vajunud lagedega seoses, siis nende kindlustamise eest on hea seisnud just nii kohalik omavalitsus, maavalitsus kui Vabariigi Valitsus ja lagede kindlustamise töö praegu k�ib. Sealsamas nenditakse, et kui kellelgi hästi l�heb, t�mbavat nagu kreissaega. Kirjandusklassiku tsiteerimisena m�eldud kreissae v�rk l�ks küll v�heke metsa, missugune asjaolu linnas r��msat elevust tekitas ning koguni hariduse ja harituse teemalise arutluse leheveergudele t�i.

Ilmselge on, et hästi on paljudel läinud, kõigil neil, kes laululava avamise päeval kas piduliste või esinejatena väljas olid, maavanema suust vabariigis ainulaadse ehitise valmimise puhul h�id s�nu kuulsid ja ka kinnitust, et kultuurile kulutatu antud juhul mitte kellegi teise arvelt ei tule ja et linna kehvas seisus koolihoonele pannakse toed alla niikuinii. H�sti on läinud ansamblil Suveniir, kes siin esinemise võimaluse eest kiidus�nu on �elnud, lauljatel ja tantsijatel juba nii Soomest, Saksamaalt kui Hispaaniast, lähematest r��kimata. Prohvet Joeliga koos esinenud Voldemar Kuslap ja Lembit Sibul on lubanud 16. augustil Perede ja Pension�ride Liidu ning Kilingi-Nõmme pension�ride �hiskontserdi korraldada. Selle kõige eitajal peab k�va s�da ja omamoodi maailmavaade olema, millest l�htudes noorsoo harimine küll k�hedust tekitab.

H�sti ei läinud neil, kes varem välja�eldud r�igete seisukohtade t�ttu h�benesid laululava avamisele tulla, nende seas kahetsusv��rselt ka Pärnu Postimehel. Asi ajakirjanikel teadmata ei saanud olla ja lehe operatiivse kohaletuleku kohta olgu siinkohal vanast ajast toodud üks n�ide. Kilingi-Nõmmes mületatakse hästi linna bussijaama endist väljanägemist ja v�ngelt l�hnavat avalikku k�imlat. Sellele praeguse sisu ja vormi andmiseks vajalikke ehitustöid ei saanud ju niimoodi teha, et h�dalised ehitajale kas või kellu peale soristavad. Oli siis kemmerg kasutamiseks kinni, aga Pärnu Postimehest piltnik silmapilk platsis bussijaamas poseerivat pissih�dalist pildistamas. Pilt oli varsti lehes ja jutt juures, et ahistavad ja et Kilingi-Nõmmes ja et ikka see kohalik võim!

Remonditud bussijaama avamisele Pärnu Postimehest ei tuldud, niisama kui nüüd laululava avamiselegi. Kilingi-Nõmme nimi vilksatas nende päevade lehest läbi k�ll, aga seda seoses �he teise sündmusega, missugune maakonnalehe arvates lehelugeja jaoks olulisem oli. Lugeja sai teada pülengust Kilingi-Nõmmes. Puumaja pülenud maha, kuigi pritsimehed kolm tundi kustutamisega vaeva olid näinud. Jutt jumala õige, ainult väikese v�äratusega. Püleng oli V�lin�mmes, mille Viljandi Metsatööstuskeskus kunagi Kanaküla metsadesse madratsite ja j��tisepulkade tootmiseks välja ehitas.

Väga tahaks, et kaasaegse vormi ja sisuga kvaliteetleht nagu Pärnu Postimees iseenda kohta �elnud on, ei kirjutaks tekste, mis Marju Lauristini v�ljendit kasutades tunduvad tõesti mõnikord olevat juhuslikud, ebaintelligentsed, tasakaalustamata.

Jaago Lensment