Lk. 4 

Saarde vallas raiuti l�vi

Saarde vallas Rinnaku talus, mis asub Kilingi-Nõmme k�lje all ja on tuntud kui �eestiaegne� nahaparkimise vabrik, on �eestiaegse� peremehe järeltulija Arne Joonsaar sisse seadnud oma väikese kiviraiumise töökoja. Tuntud kiviraiduri Joonsaare töid võib leida üle Eesti ja mitmelt poolt väljamaaltki. Viimaseks suureks ja võiks isegi öelda ajalooliseks tööks oli meistril Tallinna raekoja Toompea-poolsel katuseharjal paiknevat tulelippu hoidva kivil�vi ning selle all oleva pjedestaali restaureerimine. Tuulelipu pronksvarrast hoidva l�vi pidi meister Joonsaar uue tegema, sest eelmine, 1627. aastal valminud, oli ajahammaste poolt üsna n�otuks n�ritud.
Kuidas selline töö sellise mehe teha anti, k�sisime asjaosaliselt endalt.

A. J. �Raietööks korraldati konkurss. Sellel osales ka mitmeid kunstnikke, kuid nemad oleksid selles töös olnud üsna mannetud. Tegemist on raske paekivi raietööga ja nad ei oleks sellega lihtsalt hakkama saanud, sest peale l�vi tuli ka selle all olev postamendiosa uus teha.
Eks ma sellepärast julgesin konkureerida, et ma nooresp�lves olen natukene ka skulptorite juures n�. treenimas k�inud. Edgar Viirese käe all sai kursustel k�idud. Minul j�i see töö seda rida pidi aga seisma sellepärast, et mina ei osanud oma taiestele panna selliseid veenvaid ja huvitavaid nimesid, mis oleks teisi huvi tundma pannud. Selline asi nagu lippude peale roppuste kirjutamise p�he kunsti tegemine on minu jaoks v�äras. Arvasin, et l�hen parem TPI-sse ja seal ma õppisingi siis ehitusinseneriks. Aga kiviraiumise oskused j�id ju ikkagi alles, n�. tagataskusse varjule.

Mis mind üldse hoidis kivi juures? Asi oli selles, et ei leidnud toll ajal poest oma sõpradele-tuttavatele t�htpäevadeks kingitusi, mis oleksid huvitavad ja ei omaks vaid kinkimise v��rtust, et aitäh ja edasiseks asi unustatud. Niimoodi hakkasin tegema kivist postmarke. Valmistasin nad 16 ja pool korda originaalist suurendatult ning valisin just selliseid, kus peal vapid ja ornamentikat.
K�nealuse l�vi raiun ma M�rjamaalt Urgita murrust murtud kivist. Kui see kivi on korralikult läbi kuivanud ja oma kristallveed juba kaotanud, siis p�sib ta meie ilmastikus väga pikka aega, mõnedsajad aastad kindlasti. Töödelda on teda hea just siis, kui ta on murrust tulnud kuu, poolteist või kaks tagasi. Hiljem muutub kivi j�igaks ja k�vaks.�

Foto: Meister Joonsaar ja tema käe all s�ndiv l�vi.

Kiviraiumine siis rohkem nagu hobiks?
A. J. �Enne pensionile j��mist töötasin ma vabariiklikus arhitektuurialases kaitseinspektsioonis ja minu rida oli hoida silm peal kaitsealuste objektide tehnilisel seisukorral ning ma pidin tagama nende s�iluvuse. Kuna objekte oli väga palju, raha ja võimalusi napilt, v�tsin lõpuks oma hoole alla neist kaks - Padise kloostri ja Purtse linnuse. Need olid kaks kohta, mis mulle meeldisid. Purtse linnus 1990. aastal restaureeriti ja ma sain seal teha kaastööd. Kui ma kolm kaminakomplekti ja kolmikportaali olin valmis tahunud, tundsin, et ma olen endist viisi kivist üle. Ja nii ma hakkasingi uuesti asjaga tegelema.
Huvitav töö oli EELK Konsistooriumi peahoone kabeli altar. Seal sai ka omi mõtteid piisavalt esile tuua.�

Kas mületate, kunas te oma esimese kivitöö tegite?
A. J. �Seda on väga lihtne öelda, 1959. aastal, olin siis kolmek�mnene. Aasta peale Venemaalt asumiselt saabumist hakkasin kiviraiumisega tegelema ja nii kuus aastat jutti. Kuni loodi tolleaegsed kompleksbrigaadid. Nendega oli selline õnnetus, et sama kategooriaga kerge töö tegijad kui ka raske töö tegijad said kõik ühesuguse töötasu. Paas oli odav, raud oli v�rdlemisi odav, v�rvid olid kallimad ja sisuliselt t�i maaler sellele brigaadile kõige rohkem raha sisse. Hiljem, tasu jaotamisel, hakkasid maalrid seppadest ja kiviraiduritest ka rohkem palka n�udma. Ma vaatasin, et sellest ei tule midagi head välja ja siis ma l�ksingi õppima, esialgu kultuuririda Kunstiinstituuti, pärast leidsin, et TPI on ikkagi kindlam, sest insener ei ole ju sugugi mitte paha poiss olla.�

Kiviraiumise kunsti te siis otseselt koolis õppinud ei ole?
A.J. �Ei koolis ei ole. Mul oli üks väga hea vana õpetaja, Herbert Ernesaks, meie kuulsa lauluisa onupoeg. Tema süsteemi ma kiidan ja hindan väga k�rgelt, sest üks asi on raiumise teooria, hoopis teine praktika. Kuus aastat sai meistri käe all �pitud ja töötatud, siis arvas ta, et mul pole tema käest enam midagi õppida. Ernesaksa süsteemi oleksin ma tahtnud j�tkata ja vahepeal kaks aastat Tallinnas Kotka tänava tehnikumis kiviraiumist �petasingi. Seal oli aga üks väikene h�da, nimelt kiviraiumist ei saanud iseseisvalt �petada, vaid tuli koolitada pottseppi, m��rseppi ja kiviraidureid ühes persoonis. Sai õpilane siis kõigi kolme haru teadmised k�tte, l�ks t�üle kohta, kus kiviraiumise tööd ei olnud vaja teha ning kujunes temast välja hoopis kas pottsepp või m��rsepp. Vastavalt vajadusele. Ja nende haridustee sellega lõppes. Kui nad oleksid aga töötanud kiviraiujana mõne vana tegijaga k�rvuti, oleks lugu hoopis teine. Kiviraie töö on raske ja kui sa tunnetad juba, et enam ei viitsi ja teed vahe, siis uuesti alustada on ��retult raske. Ise elasin ma samasuguse asja üle.�

Peale selle, et Arne Joonsaar on meister kivile elu sisse raiuma, on ta ka huvitav jutuvestja. V�hemalt nii tundus mulle, ja ehk saame temalt edaspidigi �ht-teist huvitavat kuulda. Pealinna Raekoja katusel�vi võite aga kõik uudistada, kui sealt m��da juhtute minema. üle�ldse tasub Tallinna vanalinnas pilku aeg-ajalt tänavasillutiselt ja oma peast ka kõrgemale t�sta, vanadelt hoonetelt vaatab vastu üsna põnev maailm.

Ahti Seller

Haigruaasta Nigula turvakodus

Foto: Turvatud haigrud.

Nigula looduskaitsealal asuvas metsloomade turvakodus kosusid sel aastal haigrupojad, keda oli kokku 81. Haigrute sattumise turvakodusse tingis 16. juuni tormituul, mis purustas V�iste haigrukoloonias suure hulga pesasid. Koloonia paiknes luitemõnnikus, kus talvel oli läbi viidud sanitaarraie, mille tulemusel oli mõnnikut tugevalt h�rendatud ja seetõttu sai tuul teha suure laastamistöö. Alla oli kukkunud umbes 200 haigrupoega, neist 81 toodi turvakodusse, ülej��nuid polnud enam võimalik aidata�

Hallhaigrute elu 20 aastat uurinud linnuklubi Buteo liige Peeter Raja t�i oma d�iibiga üle 50 poja 17. juuni ?htul turvakodusse (2 neist surid kohe), ülej��nutele läksid järele kaitseala töötajad. Vanemad pojad turnisid m��da puid, need said ise hakkama, sest olid juba lennuv�imelised. Noored mittelendajad aga ei saa maapinnal ise hakkama, neid vanalinnud enam ei toida, ise nad ei leia s��a ning satuvad kergeks saagiks kiskjalistele. Linnukolooniate juurde kujunevad aja jooksul välja kiskjatest sanitarid, kes toituvad pesast välja kukkunud linnupoegadest ja vanalindude nokast pudenenud toidust, mis tuuakse järeltulijatele.

Foto: üks paljudest tormis hukkunud haigrutest.

Esimesel �htul olid linnud �okis, kuid loomaarst Laszlo Banyasz hindas nende seisundi rahuldavaks ja heaks. Hoolimata nende �okiseisundist oli neid vaja toita. Linnud olid väga erinevas vanuses (teatavasti on esimesed pojad pesas juba koorunud, kui viimaseid mune alles hautakse) ja et kõik linnud midagigi k�htu saaksid, tuli neid toita �kshaaval. Noka vahele pandud kalu kippusid nad välja oksendama, seetõttu võttis just esimene toidukord t�kk aega. �hekaupa sai toidetud neid 3 päeva, seejärel sai kalad lihtsalt ette pandud, aga pidime j�lgima, et mõni poeg nõrgaks ei j��ks, see t�hendab, et tagasihoidlikumad ei saa s��ki k�tte. õnneks vajas ainult üks lind eraldi toitmist. Kaladega aitasid meid V�iste kalurid � suur aitäh neile selle abi eest, sest nii suurt hulka kala oleks olnud väga raske muretseda - tugev tuul tekitas ju ka kalurite p��givahenditele kahjusid.

Kui haigrupojad olid kosunud, tuli neid hakata taas vabadusse laskma. Seda tehti j�rk-järgult: suuremad juba lennuv�imestunud pojad kõigepealt - esimesed hall-haigrud vabastati juba 25. 06. M�ne nädalaga sirgusid-kasvasid järgmised ning viimased lubasime taas vabadusse 15. 07. Ka algselt võiksemad pojad olid edasiseks iseseisvaks eluks piisavalt hästi kosunud ja tiibu sirutama hakanud - pikemaaegne kinnihoidmine poleks neile enam kasuks tulnud.

Ka praegu j�lgime nende elukõiku. M�ned kohalikud suvitajad on pärast esimest haigrute vabastamist meile helistanud, sest 4 noorlindu olesklesid peaaegu nädala rannaniidul pika heina sees ning inimesed olid murelikud, arvates, et linnud on vigastatud. Tegelikult leiavad haigrud niidult heina seest k�llaldaselt konni ja ei m�tle äralennule. Kuna haigrurahvas on �sna kollektiivne, siis lendasid mõned varemvabastatud linnud viimaseid saabuvaid suguvendi vaatama - nad tegelikult hoiavad ka heina sees olesklejatel �silma peal�. N��dseks on saabunud rannaribale ka teised noor� ja vanalinnud, kes kõik rannikul madalas vees endale toidupoolist otsivad. On hea teada, et selliseid inimesi on siiski veel olemas, kes loomade (s.h. lindude) pärast muretsevad, mitte ei kihuta d�iibiga m��da rannaniitu, laskevalmis p�ssitorud autoaknast väljas, et r�ndeajal puhkama-toituma laskunud linde taga ajada, nagu sel kevadel oli meilgi võimalus näha.

Meeldivaks üllatuseks oli see, et siiski peaaegu kõik hallhaigrud õnnestus tagasi lasta vabadusse - kokku suri ainult 4 lindu. Salamisi lootsime, et kui suudame pooledki neist taas vabastada, on hästi, aga l�ks veel paremini. õnn oli, et sellel aastal tuli torm ajal, mil pojad olid juba suhteliselt suured. Mis oleks saanud siis, kui pesades oleksid olnud vastkoorunud pojad ja munad?

Aitäh kõigile murelikele helistajatele ja ka neile, kes meile ka varematel aastatel on teatanud h�tta sattunud loomadest ja lindudest, sest metsloomi (s.h. linde ) tohib ka kõige paremate kavatsuste juures kodus kasvatada ainult vastava loa omamisel. Metsloomade ja -lindude kodu on ikkagi seal, kus nad loomulikult elavad, mitte korterites, lautades, puurides.

Kaja K�bar

Kirikukoori reisim�rkmeid Saaremaalt

S�dasuvine Saaremaa v�ttis päikesepaisteliste ja soojade ilmadega vastu Saarde Katariina kiriku segakoori.
S�it Saaremaale algas varahommikul ning sobivaim koht hommikupalvuseks arvati olevat Lihula piiskopilinnuse varemeis (oli ju Lihula 1211. aastast alates Eestimaa piiskopkonna keskuseks). Väga kena ja suurepäraselt paigutatud estraad lossiesisel platsil äratas s�itjates tähelepanu oma kunstilise kujunduse poolest. Isegi vanad kõnnud, mis j�id väljaku k�ljele, olid omapäraselt ära kasutatud ja neist istmed tehtud. Selles austusv��rses kohas k�las ka meie laul ja hommikupalve.
Virtsu sadamas ootas meid ees pikk autode rivi. Praamlaev �Ofelia� aga mahutas kõik peale ja pooletunnise sõidu järel olimegi Muhumaal Kuivastus, kus äratas meie tähelepanu väga kaasaegselt ehitatud sadamahoone. M�ned kilomeetrid edasi aga oli meie ees sootuks vastupidine ehitis - Muhu Katariina kirik. Austus sellisele hoonele, mis on hästi vastu pidanud üle 700 aasta. Nii oli meil võimalik k�rvutada kaasaegseid ja muistseid ehitisi.

Muhumaal ei saa kunagi m��da sõita Koguva k�last. On ju Koguva nn Smuulide k�la. Sealne Muhu muuseum ongi seotud Juhan Smuuliga. Samas oli võimalik vaadata Muhu käsitööde, eriti rahvar�ivaste näitust. Tundsime kõik erilist h�ngust, jalutades sealsete kiviaedade vahelistel tanumatel�
Vahetult enne V�ikese võina tammi seisis t�ies hiilguses ehtne Muhu tuulik, mis kannab Eemu tuuliku nime. Tuulik on tegev ja jahvatas ka sel hommikul nisujahu. Eemu tuuliku perenaisel aga olid valminud juba varahommikul samast jahust k�psetatud kakukesed, mida ka meie seltskond degusteeris.
üle tammi sõites oli meeldiv vaadata nii Muhu kui Saaremaa panoraami, samuti eemalolevat Kessulaidu.
Saaremaal peatusime Orissaares, kus oli meile broneeritud lõunalaud Matsi baaris. Igati maitsvad ja suhteliselt odavad toidud! Kellel oli tahtmine ujuma minna, sai seda teha Orissaare rannas.

Meie sõidu eesmärgiks oli aga viia k�lakosti laulu n�ol Saaremaa kirikutesse ning tutvustada Saarde kihelkonda ja Kilingi-Nõmme linna (kinkisime neile Enri Pahapilli koostatud raamatukese �Saarde ja Kilingi-Nõmme kirikulugu�).
Esimese kontserdi andsime Karja kirikus. Ka sellel kirikul on austustv��riv ajalugu. Sellest r��kisid meile nii sealse koguduse õpetaja Veiko Vihuri kui ka meie oma reisikaaslane diakon Enri Pahapill. Imestasime, et reede �htupoolikul olid siiski kibedal heinaajal leidnud võimaluse kirikusse tulekuks sealsed koguduse inimesed. Laulsime oma repertuaarist 8 laulu, mis tänuga vastu v�eti ning dirigendile kingiti lilli. Teel Karja kirikusse ei möödunud me peatumata ka kuulsate Angla tuulikute juurest. K�ll oli seal hea p�hklij��tis, mis sobis hästi sooja ilmaga!
�htul andsime teise kontserdi juba Saaremaa pealinnas Kuressaares. Sealne Lavrentsiuse kirik oli juba palju kaasaegsem ja meenutas pisut kontserdisaali. Koguduse abiõpetaja Hannes Nelise tänus�nad meile olid s�dantliigutavad. �htupalvus Kuressaare kirikus õpetaja Neliselt ja Enri Pahapillilt lõpetas meie esimese reisipäeva.
öösel puhkasime end välja Saaremaa �hisgümnaasiumis, kus meid igati hästi vastu v�eti. Hommikul kuulsin reisikaaslastelt �tlemist - lausa eurotasemel! Maja oli puhas ja korralik, kuid siiski varjutas seda miski - samas majas toimus paar aastat tagasi katastroof, mis n�udis tulekahjus kahe õpilase elu.

Meie palveid reisi edasiseks kulgemiseks oli ka sel päeval kuulda v�etud. P�ike säras kui kuld!
Kes Kuressaares ei külasta Kuressaare piiskopilinnust ja lossi, j��b paljust ilma. Jälle oli giidiks reisikaaslane Enri Pahapill. Saarlasena oli tal palju teadmisi Saaremaa elust ja ka sealsest Kuressaare linnusest. Tänu talle meeldivate selgituste eest!
Lossi kapiitlisaalis kuulsime juhuslikult ka �he teise ekskursiooni lauljaid. Imetlus kui suur - lauljad olid p�rit �veitsist. Ega muidu poleks nende joodeldamine nii ehtne olnud! Olgu �eldud, et v�lismaalastel on meie ajalooliste ehituste, eriti kirikute vastu suurem huvi kui meil endil (peaks olema �mberp��rdult). Kirikutes kohtasime tihti soomlasi, rootslasi, sakslasi jpt.
Parimaks kontserdiks osutus kontsert Kaarma kirikus. (Ehk oli see tingitud ka juba kogemustest.) Koguduse õpetaja Hannes Nelis tänas meie koori kaunite punaste roosidega ja imestas väga, et meil on kaks dirigenti, keda ta nagu n�eks kahekordselt. (On ju Tiia ja Piia v�liselt väga sarnased!) Palve- ja tänupalve lõpetas ka selle esinemise.
Eemalt vaatlesime Kaarma dolomiidikaevandust, mis samuti on väga vana ja p�lvib huvi. Kaarma kaevanduse vahetus l�heduses asus tihe sarapik, kus sarapuuoksad olid tihedalt täis ehtsaid p�hkleid. Sellist pilti siinseis metsades ei kohta.
Meie marsruudile j�i ka Kaali järv. See kuulus Kaali meteoriidi kraater asub looduslikult väga kaunis kohas. Kes seda paika esmakordselt külastasid, olid h�mmingus. Imepärane loodusnähtus on siin kunagi väga ammu aset leidnud.

Kogu selle reisi v�ltel äratas meis austust saarlaste vastu nende töökus ja kunstimaitse. Paljudes kohtades m��di saarlaste endi kauneid k�sitöid, lausa meistriklassi kuuluvaid. Imeilusate kirjadega kindad, sokid, kampsunid, v��d; kadakast valmistatud noad, spaatlid, kapad jpm., dolomiidist vaasid, toosid jne. P�llud on enamasti üles haritud ja paistab, et ka vihma pole seal nii palju alla tulnud. Kui mujal Eestimaal kohtab rukkip�lde v�he, siis Saaremaal lokkavad praegu �pris avarad rohekas-kollakad rukkip�llud. Ja kui kenad on eemalt vaadates rukkip�ldudes meie rahvuslilled - rukkililled, samuti helepunased p�ldmoonid nende seas. K�ik see moodustab imelise kontrasti. Selliseid p�lde mandril ei ole.
Koduteel olid mülestused sellest kaunist reisist nii emotsionaalsed, et v�gisi kippusid lauljate huultele Albert Uustulndi (Saaremaa mees) Saaremaa ja merelaulud.
V�ike kokkuvõte meie kahepäevasest reisist toimus juba üsna Nõmme l�hedal � T�itojal, s�prusringis. �htupalve ja �htlasi tänupalve õnnestunud reisist, oli just laupäeva �htul p�ikseloojangul.
Tänasime südamest neid, kes olid palju head teinud reisi õnnestumiseks: Tiia Hermanni (dirigent), Enri Pahapilli (giid), suurepärast bussijuhti Koit Ollinot, Iivi Muru (kes korraldas meie reisi rahalist k�lge), Piia Salomoni, kes mõne tunniga omandas kogu meie repertuaari ja osutus väga heaks dirigendiks oma �e Tiia kõrval. Ka kogu meie reisiseltskond oli väga �ksmeelne ja heatahtlik, tundis �hästi kella� ja seepärast kuulub ka neile tänu, eriliselt aga koorilauljatele. Tänu ka kogudusele, eesotsas juhatuse esimehe Urmas Songaga, kes selle sõidu meile võimaldas.

Sale Mitt

Koolimülestused 2

Oli 1937. aasta talv. Olin siis koolilaps. Õppisin Kilingi-Nõmme II algkooli kuuendas klassis. Pinginaaber oli mul Valentiina Uint. Olime suured tüdrukud. Istusime kõige viimases pingis aknapoolses reas. Pidi algama matemaatika tund. Ootasime õpetajat, keda kaua ei tulnud. �kki pinginaaber m�ksas mind. Vaatasin tema poole ja ta näitas mulle n�puga, kuidas k�rbes kõnnib laua serva m��da. Hakkasime naerma ja naersime kaua seda t�hja asja. Siis tuli õpetaja, s�nge n�gu ees. M�rkasime kohe, et õpetajal on pool pead juukseid aetud ja pool ajamata. Vaatasime pinginaabriga teineteisele otsa ja naersime jälle vaikselt. Parts käratas: �Mis te naerate! P�sti!� T�usime p�sti. Pärast seda l�ks ta n�gu lahkemaks. Talle tuli siis juba endale meelde, kuidas ta tundi oli tulnud. Ta oli selle unustanud, juuksemasin oli katki läinud. Saime veel tunnustuse osaliseks, et me naersime, see olevatki naermisev��rt. Tund hakkas läbi saama, kell helises. Siis k�sis Parts õpilaste käest: �Kumb t�druk tuleb vahetunnil kantseleisse ja l�ikab mul juuksed ära?� K�ik h�iskasid minu nime. L�ksin siis kantseleisse, k��rid anti k�tte ja hakkasin l�ikama.
Sellesama aasta kevadel aprillikuus kinoplahvatusel hukkus mu tore pinginaaber, kelle n�gu mul veel praegu selgesti meeles on.

Liidia Laanemets

K�isin �el k�las

K�isime vanaemaga �el k�las. Oli sügis. Kui me sealt ära tulime, korjasime mõnnikust seeni. �kki n�gin �hte oravat. Orav oli kaval. Peitis ennast puu taha. Kui mina teda vaatasin, siis tema peitis end jälle puu taha. Kui mina vaatasin teiselt poolt, siis tema jooksis jälle teisele poole. Nii me mängisime. Ma olen metsas näinud ka kirjut r�hni ja metskitse.

9-aastane Diana Einola

Salmike minevikust

Kirjutan oma vanaemalt kuuldu Kilingi-Nõmme kohta.

See väike Nõmme alevik,
nii kitsas, pikk ja k�verik,
kus laulab ainult haige lind.
Sitsi, pitsi, siidilinti,
aluspesu, valmis s�rke,
kõike lahkelt pakub sul
vana tuttav kaupmees Voll.