Valimiseelsed valijamõtted

Ammust me alles valisime ja õige varsti taipasime, et valitud said täiesti valed mehed. Saime aru, et lihtsa inimese pärast ei liiguta seal üleval keegi sõrmeotsagi. Kahjuks puudub meil mehhanism saadiku tagasikutsumiseks. Samuti ei anna meie valimisseadus sõna otseses mõttes võimalust uute inimeste valimiseks Riigikogusse. Saame valida ainult nimekirju, kus meie „lemmik” pesitseb. Nüüd siis jälle valima! Mida? Kas paremat elukorraldust, helgemat tulevikku? Keda? Kas neid, kes seda kõike meile ilusamini ette valetada oskavad? Üks raudne tõde, mida pole kunagi kahju korrata ja mis peaks manitsema kainusele, on teadmine, et inimesed valetavad kõige rohkem pärast kalapüüki, pärast jahti ja enne valimisi. Ja kui palju ja milliseid ilukõnelejaid on saatus meile selleks korraks sokutanud! See on sama hea, kui käia kaasaegse supermarketi kaubalettide vahel, silmad värvikirevusest valusad, aga kui jõuab kätte aeg midagi osta, siis selgub, et ostad mingi tühise asjakese, millega hiljem pole midagi peale hakata. Aga kui ilusasti see asjake läikis! Sama ilusasti jagab H. Valk õunalõike rikastelt vaestele. Ta teeb seda sellepärast, et tal kästakse seda teha, oli ju Valk tore mees neil päevil, kui seisime Balti ketis, järelikult on ta inimeste mälus kui tõsine otseütleja. Poliitikul on ohtlik öelda asju, mis võivad valijale meelde jääda. Õunajagamine jääb kindlasti meelde, ja kui lubatud „vaeste inimeste rabelemine keskklassi” ei kanna vilja, kui kohalikud eelarved jäävad vaakumisse, siis ei vastuta selle eest, nagu alati, mitte keegi. Meil on ju lühike mälu.

Foto: Eelvalimistel Kilingi-Nõmmes.

Räägitagu mida tahes N. Hruštšovist, ometi kuuluvad just temale poliitikut iseloomustavad sõnad: „...nad lubavad ehitada sildu isegi siis, kui jõgesid pole”.
Mida on siis lubada kodukootud poliitikutel meile, võimus ammu pettunud inimestele?
Kui nende kihutuskõnes ei esine teatud võtmesõnad: „olen veendunud”–11 korda, „oleks vaja”–26 korda, „on aeg”–17 korda, „tean”–33 korda, „luban”–7 korda ja kui nad ei nimeta oma vastaseid ebakompetentseteks lugemata arv korda, siis ma sellise kandidaadiga ei arvesta. Seda on ammu enne mind avastanud G. Soderquist ja ilmselt oli tal hea huumorimeel.

Olles tutvunud meie erakondade valimislubadustega, tekib tõeline kihu valida sinna kõik see mees. Muidu ju kenad ja tublid mehed-naised, isegi diplomid taskus ja puha. Kui aga hakata lähemalt vaatlema mõningaid tuntud nägusid, siis hakkad kahtlema. On ju nende seas mõned mehed, kes ei tea, mis on vastastikuste järeleandmiste teel saavutatud kokkulepe. Kui juba kohalikes volikogudes pole sedasama kokkulepet tahetud otsida, kui pole suudetud asju tervikust sõltuvana näha, siis mida peaksid sellised mehehakatised veel Toompeal kokku keerama? Ei, kullakesed, kõrgem haridus ei tähenda kaugeltki kõrget HARITUST, aga just viimane on see, mis aitab asju tervikuna näha. Kui oma tõde muutub kinnisideeks ja hakkab segama üldist arengut, siis on midagi valesti, ehk teisi sõnu, kui kellelgi on alati õigus, on midagi väga mäda. Üks on minu jaoks küll selge – meestel, kes Toompeale trügivad, peab olema oma valijatele ka midagi asjalikku öelda ja seda koos nägemusega tervikust. Mida nad sinna muidu ikka kipuvad. Ah et parema pensioni järele ronitakse, ah et kasvõi mõned aastakesed inimese moodi elada. Kes meist seda ei tahaks! On lausa saatuse iroonia, et ainsad inimesed, kes teavad, kuidas riiki juhtida, on juba leidnud ametikoha autojuhtide ja juuksuritena, pagarite ja korstnapühkijatena, õpetajate ja kaevuritena, direktorite ja kellasseppadena. Oi-oi, kui nad kõik sinna pääseks, siis on küll karta, et võim lööb pähe – esmalt valitsejatele ja hiljem kumminuiana ka alamatele. Sellepärast tuletan veelkord meelde, et HALVAD SAADIKUD ON VALITUD HEADE KODANIKE POOLT, KES EI HÄÄLETANUD.

Ants Laigana

Lugupeetud valijad!

See pöördumine on mõeldud eelkõige neile, kes kaks ja pool aastat tagasi linnavolikogu valimistel andsid oma hääle minu toetuseks, aga ka kõigile linnaelanikele, keda huvitavad volikogus vastuvõetud otsused. Leian, et pikemat aega “Uudistajas” ilmunud volikogu istungitel toimunud hääletused vajavad selgitust, st. selgitust vajavad minu kui volikogu liikme otsused.
Pisut kaugemast ajast. 1997. a. linna eelarves nähti Kilingi-Nõmme Keskkoolile majanduskuludeks ette 800 000 krooni. Direktor Aarne Link püüdis volikogu liikmeid mitu korda veenda, et selline eelarve on ilmselge alafinantseerimine ja taotles eelarve suurendamist minimaalselt 100 000 krooni võrra. Kahjuks edutult.
1997.a. eelarve hääletusel olid keskkooli 800 000-kroonise eelarve vastu 3 volikogu liiget: Aleksander Lind, Aarne Link ja allakirjutanu. Tulemuseks oli vajadus suunata 1997. a. detsembris täiendavalt eelarve muudatusena KNK-le kütte ostmiseks 39 000 krooni (rohkem vabas jäägis lihtsalt ei olnud). Tegelik vajadus oleks olnud aga ~ 80 000 krooni.
Murelikuks teeb asjaolu, et sama olukord kordus ka 1998. a. Ka siis tekkis koolil kütte kuluartikli puudujääk ~40 000 krooni ning selleks taheti suunata kooli personali töötasu kokkuhoid! Sedapuhku asus töötajate huvisid kaitsma ka kooli ametiühing ning abipersonalil oli võimalus see summa saada kätte jõulutoetustena.
Siit kaks järeldust:
a) kaks aastat järjest on planeeritud kooli majanduskulud vähemalt 50 000 krooni võrra valesti.
b) koolile hädavajalike vahendite muretsemine (kardinad, mööbel, õppevahendid) ei huvita linnavalitsust kui kooli omanikku, vaid seda peavad tegema õpetajad oma põhitöö kõrvalt sponsorite abiga.

Veel otsustamisest volikogus.
1997.a. kevad-suvel toimunud volikogu istungil pandi hääletusele linnapeale volituste andmine Eesti Maapangaga laenulepingu sõlmimiseks.
Teades, et linnal lasub seoses „Kalori” likvideerimisega juba üks laenukohustus, tutvusin eelnevalt selle lepinguga. See laenuleping keelas ilma laenaja kirjaliku nõusolekuta uusi laenulepinguid sõlmida.
Volikogu istungil esitatud küsimusele, kas selline kirjalik nõusolek on olemas, vastati, et hetkel veel mitte. Samas pidi volikogu hääletama, kas anda volitused laenulepingu sõlmimiseks 2 miljoni või 2,5 miljoni krooni ulatuses.
Minu jaoks tekkis kummaline olukord - hääletusele seati küsimus: kui suures ulatuses esimest lepingut rikkuda!?
Ma ei kasuta enam veel vist kehtivat volikogu liikme õigust tutvuda erinevate linnavalitsuse dokumentidega ja seepärast võin siinkohal mõnedes momentides olla pisut ebatäpne, kuid oluline on asja olemus.

Hr. linnapeale väga olulise objekti ~ 1 800 000 maksnud laululava - ehitus algas 1997.a. sügisel ja suveaia detailplaneeringu (kuhu, mida ja kuidas ehitada) kinnitas volikogu 1998.a esimesel poolel? Ehk olnuks mõistuse- ja seaduspärasem vastupidine järjekord?
Gümnaasiumi remondiks eraldatud esimesed riiklikud vahendid jõudsid Riigikassasse 1998.a. märtsis-aprillis, kooli remont algas 14. juulil 1998 ja lõppes oktoobris 1998. Vaid linnavalitsuse äraspidised jõupingutused olid põhjuseks, miks kooli ei saanud õppeaasta alguseks remonditud.
Nendel juhtudel pidasin enesestmõistetavaks hääletusel mitte osaleda, sest lihtsalt ei mõista, kuidas selliseid küsimusi saab üldse hääletada.
Ja kui nüüd meenutada vanas „Uudistajas” ilmunud artiklit, siis istusin tõepoolest, käed kõhul risti. Toolil käetugesid ei olnud ja tasku ka ei tahtnud neid toppida.

10. veebruar 1999. a. Kilingi-Nõmme Linnavolikogu istung.
Päevakorras oli linnavalitsuse vastus volikogu 5 liikme arupärimisele. Küsimuste- ja vastusterohke päevakorrapunkti käigus ilmnesid mõned üllatuslikud momendid.
Linnavalitsus on viimasel ajal sõlminud koostöölepingud kahe üksikisikust ettevõtjaga: Kalju Jürisooga ja Ahti Selleriga linnavarade kasutamise kohta. Esimesel juhul kalmistu ja sauna haldamise osas, teisel juhul linna ajalehe väljaandmiseks ja linnas Internet’i ühenduseks muretsetud varade osas.
Kilingi-Nõmmes on volikogu poolt vastu võetud linnavarade kasutamise, käsutamise, rentimise jne. kord. Üllatav oli kuulda linnapea seisukohta, et volikogu poolt vastu võetud kord ei ole justnagu siduv selliste lepingute sõlmimisel ja mis veelgi üllatavam: segab asju sisuliselt lahendamast!
Sellisel juhul ei jäägi mul muud üle, kui tunnistada enda kui volikogu liikme küündimatust mõista “linnavalitsuse sisulisi” lähenemisi linnavaradele.

Nendest momentidest tulenevalt pean ma võimatuks ja mõttetuks osaleda edaspidi volikogu töös ja andsin selle kohta ka avalduse volikogu esimehele. Ma ei ole harjunud kord vastu võetud otsuseid eriti kergel käel muutma ning asjaajamistes meeldib mulle täpsus ja korrektsus.
Kui see artikkel ka avaldatakse nüüd juba uues – eravalduses olevas “Saarde Teatajas” – on selge, et viimasena sõnavõtjal on suur võimalus end “puhtaks pesta” ja eelmist sõnavõtjat mustata ning naeruvääristada.
Olen seisukohal, et volikogu liikmel peaks olema:
a) õigus olla oma otsuste tegemisel ja hääletamisel vaba
b) võimalus neid otsuseid selgitada
c) kaitstus oma otsuste asjatundmatute kommentaaride ees
d) kohustus vastu võtta otsuseid oma (anonüümsete) valijate huvides.
Mitmete põhimõtteliste küsimuste: linna arengukava uuendamine ja linna ning valla liitumise ettevalmistamine; eelarve koostamine (koolimaja lagede mitte hea seisund oli teada ENNE laululava ehituse alustamist); eelarvekomisjoni töö - eiramine on tekitanud olukorra, kus volikogu töös osalemine on mõttetu. Leian, et on ausam iseenda ja valijate suhtes volikogust tagasi astuda.
Tänan kõiki, kelle toel oli võimalus osaleda kahes volikogu koosseisu töös ja olla kokku ligi 5 ja pool aastat linnaelu juhtimise juures.

11. veebruar 1999.a.

Lugupidamisega kaaslinlaste vastu
Erli Aasamets
Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi majandus-arvutiõpetaja,
volikogu liige, eelarvekomisjoni liige

Linnavalitsuse vastus Erli Aasametsale

Kuna hr E. Aasametsa pöördumine oma valijate poole sisaldab ka palju kriitikat Kilingi-Nõmme Linnavalitsuse kohta, peame vajalikuks avaldada linnavalitsuse seisukoha.

Võib päris julgelt väita, et peaaegu kõik munitsipaalasutused nii Kilingi-Nõmmes, Pärnu maakonnas kui ka Eesti Vabariigis on alafinantseeritud. Reeglina taotlevad linna asutused alati rohkem raha kui võimaldavad linna tulud.
1997. a. eelarve menetlemisel ei rahuldanud volikogu peale keskkooli 100 000 krooni ka lastepäevakodu taotlust suurendada eelarvet 30 000 krooni ja linnavalitsuse taotlust 59 000 krooni osas.
Mis puudutab keskkooli kütteks eraldatavat raha, siis selleks raha planeerimine on olnud probleemiks juba mitmeid aastaid. Apelleerides sellele, mis kõik juhtub, kui kool jääb kütmata (õppetöö seiskub, torud külmuvad kinni, katlad lõhkevad) on kooli direktor aastaid taotlenud kütte ostmiseks rohkem raha, kui pärast tegelikult kulutanud, kasutades tekkinud säästu muude kulude katmiseks.
Kütet on püütud varuda pikemaks perioodiks ette, raske on sel juhul hinnata, kui palju sütt hunnikutes on. Majanduslikult ei ole otstarbekas hoida raha kinni varude all, tänapäeval ei ole enam limiite ega fonde, kütet saab hankida küllalt operatiivselt.
Saamaks täpsemat ülevaadet vajalikust küttekogusest, pidas linnavalitsus vajalikuks eraldada keskkoolile vähem raha kütte ostmiseks, garanteerides, et aasta lõpul eraldatakse raha juurde vastavalt tegelikule vajadusele. Volikogu aktsepteeris seda ja nii ka läks, kuid nüüd ei läinud enam vaja 100 000, piisas ka 39 000 kroonist.
Kooli kütmise probleemid tunduvad üledramatiseerituina, kool on ju köetud ja saab olema ka edaspidi.
Mis puutub 1998. aastasse, siis ei tekkinud koolil mitte puudujääk kütterahades 40 000, vaid ülejääk üle 10 000 krooni. Algatus hoida kokku kooli personali töötasufondi arvelt ei tulnud mitte linnavalitsuselt, vaid kooli direktorilt. Linnavalitsus, eeldades, et selline delikaatne küsimus on läbi arutatud ka kooli personaliga, edastas selle volikogule.
Mis puutub koolile hädavajalike vahendite muretsemisse, siis on see ikka esmajoones kooli juhtkonna ülesanne. Samas on linnavalitsus omalt poolt püüdnud igati kaasa aidata. Meenutagem kasvõi ligi 400 koolipinki, külmkappe, köögiseadmeid, uut elektripliiti jne. Pidades väga oluliseks informaatika arendamist koolis, on linnavalitsus toetanud arvutiklassi väljaehitamist. ja arvutite muretsemist, kuigi seetõttu on ehk kannatanud muude õppevahendite soetamine. Aktiivne sponsorite otsimine ja mitmesuguste projektide koostamine on tänapäeval väga loomulik ja vajalik.

Nüüd 1997. a. laenulepingu sõlmimisest. Toome siinkohal väljavõtte Kilingi-Nõmme Linnavolikogu otsusest nr 11 01. juuli 1997. a.
Kilingi-Nõmme Linnavolikogu otsustab:
1. Emiteerida Kilingi-Nõmme linna võlakirju mahus 2 500 000 (kaks miljonit viissada tuhat) krooni intressimääraga kuni 12 % tagastamistähtajaga 6 aastat Eesti Maapanga kaudu.
2. Volitada linnapea Kalle Kiipus alla kirjutama emissioonilepingule pärast Hüvitusfondi Korraldajalt kirjaliku nõusoleku saamist.
3. Otsus jõustub vastuvõtmisel.
Hüvitusfond oma kirjaga nr 1-6/319 03. juulist 1997 .a. andis nõusoleku võlakirjade emiteerimiseks.
8. juulil 1997. a. sõlmisid AS „Eesti Maapank” ja Kilingi-Nõmme linn kinnise emissiooni korraldamise lepingu nr 6/ 1997. Vastavalt lepingu p. 1.1. jõustus leping allakirjutamisel, s.o. 08. juulil 1997. a.
Siia küll enam midagi lisada ei oska, kui vast seda, et linnavalitsuse dokumentidega võib tutvuda iga linnakodanik, olenemata sellest, kas ta on volikogu liige või ei.

Linnavalitsus usub, et peale hr linnapea peavad ka paljud linnakodanikud laululava oluliseks objektiks. Ka valimisliit „Nõmme”, kuhu kuulus või kuulub hr Aasamets, pooldas oma valimisprogrammis laululava ehitamist.
Leping Kilingi-Nõmme suveaia ja lipuplatsi detailplaneeringu koostamiseks ja laululava projekteerimiseks sõlmiti 12. juulil 1995. a., seega enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, mis kehtestab detailplaneeringute kohustuse. Kahtlemata oleks saanud ainult suveaia ja lipuväljaku detailplaneeringu kehtestada ka enne laululava ehitamisega alustamist, kuid seoses turu üleviimisega majandusühistu territooriumile ning veel hilisema projektiga uue päästeteenistuse garaaži ehitamiseks tuli laiendada detailplaneeringut, mis tingis ka viivituse detailplaneeringu kehtestamiseks. Kuna laululava ehitus ei olnud vastuolus linna üldplaneeringuga ning niivõrd uus ja radikaalne planeerimis- ja ehitusseadus ei saa sisuliselt rakenduda üleöö, oli mõistusepärasem jätkata laululava ehitamist, arvestades ka linna 60. a. juubelit. Ka ei ole linnavalitsus leidnud keelavat sätet nimetatud seaduses. Planeerimis- ja ehitusalases tegevuses valitses vahepeal segadus ja anarhia, uue seaduse järgi on paljud ehitused meie linnas omavolilised, kuid seadus võimaldab ka need seadustada. Tänasel päeval on juba muidugi välistatud ehitamine ilma detailplaneeringuta.

Üheks tõsisemaks katsumuseks linnavalitsusele oli kahtlemata gümnaasiumi avariiohu kõrvaldamine. Võib-olla kõlab see sobimatu enesekiitusena, kuid linnavalitsus on väga rahul, et suutis küllalt lühikese ajaga ja vähese rahaga nii palju ära teha, riskeerides samal ajal sõlmida lepinguid ja riigihankeid ilma rahalise katteta. Kooliaasta algus hilines ainult seetõttu, et valitsuselt laekus täiendav raha (mida me enam ei lootnudki) liiga hilja. Olime dilemma ees, kas loobuda rahast, või teostada veel täiendavalt I korruse ruumide remont. Käesoleva artikli raames ei ole võimalik gümnaasiumi remonti põhjalikumalt käsitleda. Pikem jutt ilmus sel teemal ajalehes „Uudistaja” nr. 11 (okt 98.

Kalmistust, saunast, ajalehest. On üldteada tõde, et riik ja omavalitsus on halvad peremehed. Oleme sellisel seisukohal, et mida rohkem teenuseid ostab linn ettevõtjatelt ning mida vähem osutab ise, seda parem.
Sõlmitud lepingute puhul ei ole vastuolu linnavara rendile andmise korraga, sest antud juhul ei ole linnavalitsus midagi rentinud. Kalmistu hooldamise osas on sõlmitud tööettevõtu leping, saunateenuste osas koostööleping, ajalehe väljaandmiseks kasutatavate vahendite osas kasutusleping. Kui hr Aasamets mõtleb Interneti püsiühenduse all sissehelistamiskeskust, siis ei puutu see üldse linnasse. Kui mõni linnakodanik soovib veel ühte ajalehte välja anda, on linnavalitsusel hea meel ja ta võimaldab kasutada selleks olemasolevaid seadmeid.
Mis puutub seaduste ja määruste täitmisse, siis on linnavalitsus seisukohal, et neid tuleb täita. Samas on meie riigi seadusloome alles algjärgus, üks parandus ja muudatus järgneb teisele, seadused on omavahel vastuolus, iga instants tõlgendab neid isemoodi.
Linnavalitsus on seisukohal, et tema tegevus ei tohi olla hingetu ja väiklaselt bürokraatlik. Elu on väga keeruline asi, nii mõnigi kord tuleb teha valikuid ja ka riskida, tuleb ainult aru saada, mille nimel, ja olla ka valmis vastutama. Kui hr Aasamets soovis saada garantiikirja „Tiigrihüppe” kaasfinantseerimise kohta kooli arvutiklassi vahendite soetamiseks, siis linnapea andis selle, kuigi seaduse järgi polnud tal selleks veel volitusi, sest linna eelarve on veel volikogu poolt vastu võtmata ning volikogu ei pruugi vastavale reale vastavat summat kirjutada. Küllaldane ettekääne linnapea vallandamiseks. Poleks ta aga alla kirjutanud, ilmuks ehk ajalehes artikkel „Bürokraadist linnapea süül kool uutest arvutitest ilma”.

Loodame, et oleme nüüd ennast natuke „puhtamaks pesnud” ilma hr Aasametsa mustamata ja naeruvääristamata.
Kilingi-Nõmme Linnavalitsus leiab, et ta peab linnarahvast teenima. Kui hästi tal see on õnnestunud, jääb volikogu ja linnakodanike otsustada. Asjatundlik kriitika on samuti teretulnud.
Kommentaariks hr. Aasametsa artiklile võib ehk avaldada arvamust, et hr Aasamets on vähe viibinud volikogu istungitel (1998. aastal toimunud 7-st istungist kahel. – Toim.) ning seetõttu on tal palju informatsiooni saamata jäänud. See ei ole kriitika tema pihta, sest aktsepteerime täielikult volikogu liikme õigusi ja vabadusi. Meie arvates on seda teinud ka Kilingi-Nõmme Linnavolikogu, kelle tööd juhib hr A. Leivits väga demokraatlikul viisil.

Lugupidamisega
Kilingi-Nõmme Linnavalitsus

Ilmast ja põllust

Aastatuhande vahetuse ilmastik maakeral pakub tõelist atraktiivsust.

Kui meedia lühiteadetele lisada sateliit-TV vahendusel näidatavad ülevaated loodusjõudude märatsemisest ja selle tagajärgedest, haihtub ettekujutus inimese võimest neid talitseda. Suurtest õhutemperatuuride erinevustest tingitud paduvihmad või lume sulaveed tormavad jõesängidest – haarates kaasa kallastel kasvavaid puid, sildu, hooneid, autosid – ja ujutavad üle asulaid ning põlde. Tormituules (mille põhjustajaks õhurõhkude tuntavad vahed eri piirkondades) looka painduvad puud, linnatänavatele tõusnud merevees hulpivad inimesed tassivad koduuste ja -akende ette liivakotte, sõdurpoisid laovad liivakotte virnadesse kaitsetammidele. Vesi aga lihtsalt voolab mööda maad omasoodu edasi.

Põhjamaadel võimutses selle sajandi kangeim pakane: Norras, Rootsis, Soomes ja Loode-Venemaal püsis õhutemperatuur pikka aega –30^o –50^o vahel. Rekordiks loeti –51,2^o. Transport seiskus, sest õlid tahkusid, asulad jäid elektrita. Telepildid näitasid aurupilvedes liikuvaid inimesi.
Aeg-ajalt põikas pakane kaugele lõunasse, jaanuaris oli Itaalias kohati –20^o. Kui 1998. a. veebruaris meelitas soe ilm Saksamaal kevadlilled õitsema, siis tänavu möllavad seal tohutud lumetormid. Kohati ei mõõdeta lume kõrgust maapinnal enam sentimeetrites nagu tavaks, vaid meetritega. Austria-Saksamaa piiril oli majakatustelgi 60-70 cm lumekoorem (nagu meil vahel maas), mäestike vahel orgudes aga 2-2,5 m. Sakslased ise väljendavad oma lumeuputust ülitabavalt – „sajab lumemassi” (Schneemasse). Ja kui peaks tulema ootamatu sula? Suur lumehulk on tekitanud ummikuid liiklusteedel, kilomeetrite kaupa seisavad auto autos kinni, vahepeal põiki teele keeranud mõlkis masinad. Mäestikes on esinenud enneolematult tugevaid lumelaviine. Mäetipul esialgu suitseva lumepilvena näiv, allapoole jõudes mühiseva koletisena keerlev laviin pühib eest kõik teelejääva – metsapuud, asulad… Majad on lõhutud pilbasteks, autod lömmis. Inimene ei saa loodusjõududele kätt ette panna.

Kodused ilmad on olnud läbisegi sügis-talvised. Jaanuaris olid ülekaalus normist soojemad ilmad. Jõulusula lõppes aastavahetusel, lumigi sadas uuesti maha. 15. jaanuarist tuli ilmade tuntav soojenemine (21. ja 22. jaanuaril +4^o +5^o), mis viis lume, põhjustades koos tugeva vihmasajuga ülivarajase jäämineku alguse jõgedel. Tekkisid suured jääkuhjatised nii Pärnu jõel Toris kui mitmes paigas Halliste jõel (Kanakülas Kesal), millede taga hakkas vesi kiiresti tõusma. Suured, ootamatud üleujutused olid Soomaal, Kasari luhal, Emajõe ääres. Vett oli jõgedesse kogunenud palju – jaanuaris sadas kogu Eestis ligi 2,5 kuunormi, Tihemetsas 3 normi piires – 103 mm.

26. jaanuaril tuli järsk pööre, ilm külmenes mõne tunniga ja paari päeva pärast püsis ka päeval –10^o-ne pakane. Jõeveed olevat külmunud väga kiiresti – esimese ööga 10-15 cm. Et veed tasapisi jää alt ära voolasid, langesid rasked jäälahmakad kokku. Soomaal saab näha kõrgel metsapuude ümber „jääkraesid”, mis nii suures ulatuses tõesti ainulaadne nähtus.
Tänu meist lõunas asetsevale soojale õhumassile ei mõjunud Eestis pakane täie võimuga. See-eest põhjustas temperatuuride järsk üleminek torme ja äikest. 26. jaanuaril olid rivist väljas paljud elektrialajaamad Põhja- ja Kesk-Eestis. Tugev tuul ja veetõus lõhkusid merejääd ja kandsid selle mitme meetri kõrgustesse kuhjadesse. 27. jaanuaril torm rauges, kuid õhurõhk oli väga madal – 738 mm.

Umbes nädala pärast, 4. veebruaril algas uus torm, seekord väga sooja õhumassi sissetungi tõttu. Õhurõhk oli langemas, õhtuks 730 mm! Sadas nii vihma, lund kui lörtsi, õhtul hakkas külmenema ja tuiskama. Tugevas lumesajus lõi Viljandi-Kõpu vahel välku. Kella 23 paiku tormas Tihemetsas nii, et oli raskusi edasiliikumisel. Teedel läikis kiilasjää.
5. veebruari peab meenutama kui paljude aastate madalaima õhurõhuga ööpäeva – vaid 716 mm (tavaline 765 mm).
15. veebruari öösel algas järsk õhurõhu langus ja hommikuks oli torm kohal kogu Eestis. Lennuliiklus seiskus, laevad hilinesid tunduvalt. Läänemerel möllas 10-palline torm, Kihnus loeti tuule kiiruseks 26 m/s, mandril 18-20 m/s. Tuiskas terve päeva.

Kui vastlapäeval sajab ja tuiskab, pidavat soodne viljaaasta tulema. Samuti pidi noores kuus(kuu loomine oligi 16. veebruaril) vastlapäev näitama varajast kevade saabumist. Vastlakuul vaadati tähte, mis hästi kuu ligidal – tänavu on see „kuusulane” eespool ja peaks head vilja-aastat tähendama. Eks näe!

Taliviljade seisund sõltub praegu tõesti kevadest. Jõgeva agrometeoroloogide jaanuarilõpu vaatlused näitasid, et taliviljade ja mitme-aastase põldheina kasvuproovidel märkimisväärseid kahjustusi pole. Põldudel on jääkoorik kohati 2-4 cm.

Ja lõpuks – on tore, et meie koolides tegelevad õpilased keskkonnauuringutega. Kuigi vaatluste metoodikas ja käsitlemisviisis on erinevusi, teenime ühist eesmärki – õpime mõistma looduses toimuvat ja selle omavahelist seotust. Jõudu tööle!

Svea Randmaa

Tähtpäeva-
kalender

Alfred Auksmann
1879-1956

16. veebruaril 1879. a sündis Polli mõisas Viljandimaa Aukside vabatalupoegadest pärinev metsateadlane Alfred Auksmann. Ta õppis Pollis A. Kitzbergi juures, 1888-1891 Viljandis F. Kuhlbarsi koolis, 1891-1899 Tartu gümnaasiumis ja 1900-1902 Saksamaal Göttingeni Ülikoolis (Hannover-Mündeni metsaakadeemias).
Töötas metsaülemana Heimtalis (1902-1903), Erastveres (1903-1905) ja Audru mõisas (1905-1911). Aastatel 1911-1917 oli Pärnus AS Waldhof metsamõisate volinik ning vanem-metsaülem Tveri, Smolenski ja Pihkva kubermangus ja 1918-1919 Eesti valitsuse sõjaaegsete metsakahjude hindamise komisjoni esimees. Aastatel 1919-1931 töötas juhtivatel ametikohtadel Eesti metsanduses, 1931-1939 oli Voltveti metsakooli juhataja ja õpetaja.
1940. a läks Alfred Auksman Saksamaale, naasis pärast sõda Eestisse ja töötas Metsaministeeriumis. Suri 9. jaanuaril 1956. a Tallinnas.

Artur Rühl
1899-1975

17. veebruaril 1899.a sündis Saarde kihelkonnas Laiksaare vallas metsateadlane Artur Rühl. 1926. a lõpetas ta Tartu Ülikooli metsanduse erialal. Töötas Pärnumaal metsnikuna, abimetsaülemana ja metsaülemana. Tuginedes Pärnumaa metsade heale tundmisele, pani aluse esimesele Eesti originaalsele metsatüpoloogiale. Alates 1935. aastast metsandusdoktor (dr rer for). 1939. a siirdus Saksamaale. 1951-1965. a töötas Göttingeni Ülikooli metsakasvatusinstituudis, 1959-1965. a professorina. Uurimusi metsakasvatuse tüpoloogia, botaanika ja taimegeograafia alalt.
Artur Rühl suri Göttingenis 7. veebruaril 1975. a

Karl Pettai

Kilingi-Nõmme vapi ja lipu saamise lugu

16. detsembril 1917. aastal kinnitati Kilingi-Nõmme iseseisvaks aleviks ja anti luba alevivalitsuse moodustamiseks. Alevi elanike arv oli sellal ca 1000.
26. jaanuaril 1918. aastal korraldati Kilingi-Nõmme Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi majas alevi elanike koosolek, kus otsustati Kilingi-Nõmme alev Kilingi vallast lahutada ja kujundada ta iseseisvaks omavalitsuse ühikuks. Samas valiti alevinõukogu valimiskomisjon, kes viis valimised läbi 3. märtsil 1919. aastal. Alevinõukogusse valiti 21 liiget.
Sel ajal oli Kilingi-Nõmmes juba kümmekond kingseppa, sama palju rätsepaid, õmblejaid ja kudujaid, 7-8 tislerit ja 4 seppa. Neist tuntumad olid Juhanson, Lankots ja Paltmann. Pea kõikide elukutsete esindajad said ka kohad alevinõukogus.
Esimeseks alevivanemaks valiti Jüri Tomberg. Alevivalitsuse liikmeteks Albert Oissaar, Jüri Kotser, Mihkel Otstavel, sekretäriks L. Hansberg.

Foto: Kilingi-Nõmme alevivalitsus 1938. aastal.

Kuna igal omavalitsuse üksusel pidi olema ka oma vapp ja lipp, siis ühel alevinõukogu koosolekul võeti ka see küsimus päevakorda. Vaidlus oli äge, sest arusaamu, mida vapil ja lipul kujutada, oli palju – igal oma. Arvati, et vapil tuleks ära näidata ajalooline mänd laadaplatsi serval. Kuna ka kirikutegelastel oli oma sõna, siis arvati, et vapil võiks kujutada Saarde kirikut! Lõpuks siiski terve mõistus võitis.
Sepad omakorda arvasid, et kuna sepad on Kilingi-Nõmmes üle kihelkonna kuulsad, siis tuleks kindlasti vapil kujutada sepahaamrit. Siin tekkis aga kahe sepa, Juhansoni ja Lankotsa vahel äge vaidlus, et mitte üks sepahaamer, vaid neid peaks olema vähemalt kaks ja nii saigi Kilingi-Nõmme vapi peale kaks sepahaamrit hõbedasel pinnal.

Arvati, et haamritest on siiski vähe. Ajaloolise männi kujutamine ei leidnud aga enamuse toetust, sest arvati, et mänd võib hävineda. Lõpuks leiti, et kuna Kilingi-Nõmme asub keset metsi ja on oma järv ja ojad-jõed, siis peaks olema vapil sinist ja rohelist värvi. Kuna tamm on puudest kõige püsivam ja sümboliseerib tugevust ning jõudu, tammetõru aga igavest sigimist, siis otsustati vapile panna kolmeharuline roheline (hiljem muudeti värvi) tammeoks koos tõruga sinisel taustal.

Lipu värvideks otsustati valida roheline ja kollane. Roheline sümboliseeriks kevadet, kui domineerib rohelus ja kollane sümboliseeriks sügist oma koltuvate metsade ja lokkavate valmivate viljapõldudega.

Ülaltoodu on minu venna Aleksander Peetrimäe (sünd. 1913) ülestähendustest. Kahjuks osaliselt tema päevikud, märkmed ja kogu raamatukogu hävisid 6. juulil 1941, mil hävituspataljonlased ja NKVD panid põlema Kiriku tänava. Ära põles ka tema korter koos kõigega, mis seal oli. Ise ta koos abikaasa ja väikese pojaga vaevu pääses.

Endel Peetrimäe