Saarde Sõnumid

Saarde kihelkonna veebileht

Nr. 2, märts 1999


KooliuudisedKooliuudised

Aineolümpiaadide maakonnavoorud

Geograafia.
Edukad ja sisukad olid:
7. a klassist Keio Kanarbik III koht 3. järk, Madis Leivits 3. järk, Ago Iloste 3. järk, Kerdo Link 3. järk;
9. a klassist Meelis Leivits III-IV koht 3. järk;
10. klassist Meelis Burget II koht 3. järk.
Õpetaja Elli Altin.
Keio Kanarbiku ja Meelis Burgeti tööd on saadetud vabariiki. Laekunud tööde alusel koostatakse lõppvooru koosseis. Hoiame neile pöialt!
Mitteametliku punktiarvestuse järgi jäime Vändra järel II kohale.
Geograafia uurimistööde konkursile Pärnus laekus maakonnast 10 tööd, neist 5 meilt. Komisjon selgitas kolme vanuseastme parimad uurimused, mis konkureerivad lõppvoorus. Meie koolist läksid vabariiki Kaupo Vaheri (8. klass) ja Merlin Iire (10. klass) tööd. Juhendaja õpetaja Elli Altin. Meie toetus neilegi.

Matemaatika.
Edukad ja sisukad olid:
7. a klassist Liisi Soomann II koht 3. järk;
11 R klassist Hele-Riin Kutsar I koht 3. järk;
12. a klassist Ago Tiitsaar I koht.
Õpetajad Helle Õige ja Eha Kukk.
Mitteametlikus punktiarvestuses jäime Vändrale alla.

„Nuputa” poolfinaal
toimus Tartus. 7. klassi võistkond (juhendaja õpetaja Helle Õige) koosseisus Liisi Soomann, Andrus Teearu, Henry Tiidu jäi II-III kohta jagama Võru Kesklinna Gümnaasiumiga, jäädes 1,5 punkti maha Tartu Kivilinna Gümnaasiumist.
5.-6. klasside võistkond (juhendajad-õpetajad Anna Aasamets ja Helle Õige) koosseisus Piia Aasamets, Tiia Vahula, Anno Tarvis, Jonas Lemmik oma 8. kohaga pääses veel finaali.
Mõlema astme võistkonnaga pääsesid poolfinaali Pärnu piirkonnast peale meie laste veel Pärnu Koidula Gümnaasiumi nuputajad.
Finaalis võistlevad Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi 5.-6. klassi lapsed ja Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 5.-6. klasside ja 7. klasside nupukad. Mingu neil hästi!

Leida Ohtla

Kassiaasta algas vastlapäeval

Kollane kass

16. veebruarile langesid sel aastal korraga nii eesti rahvakalendri vastlapäev kui ka idamaade kalendri uue aasta – kassi ehk jänese aasta algus. Mõlemad tähtpäevad on liikuvad, mille määravad ära kuu ja päike. Ja mõlemaid on algklasside lapsed juba aastaid suure lustiga tähistanud. Et ka valentini- ehk sõbrapäev oli sel aastal pühapäev, tuldi korraga kokku kolmel põhjusel. Nii sai pidupäev tihedalt tegemist täis.
Kohe hommikul tulid lapsed kooli, kaasas igasugused kassi või jänkuga seotud esemed – mänguasjad, postkaardid, isetehtud pildid, tööõpetuse tundides valmistatud kollased kassid ja muud põnevat. Õpetajate abiga seati neist üles näitused algklasside maja saalis ja neljandates klassides.
Edasi jõudsid vaatajate ette „Väikese misteri ‘99” valimised. Niisugust asja nägid meie koolimaja seinad üldse esmakordselt ja kõige enne astusid võistlustulle kaheksa 1. ja 2. klassi noorhärrat. Austatud žüriile, koosseisus (lastele tuttavad) tädi Sirje (algklasside maja kellatädi), tädi Anne (ettevalmistusklassi õpetaja) ja kolm viienda klassi suurt tüdrukut Maarja, Triin ja Keidi, tuli näidata oma tublidust tõsiduses, võileibade valmistamises ja seltskonnatantsus, kus poisse aitasid nende klassiõed. Selle päeva suures ajapuuduses jäi kaks vooru hoopis ära ja kodus oli ettevalmistatud kimp sõbratarile. Võite ise ette kujutada, kui raske on valida tublide poiste seast see üks ja ainuke. Žürii nägi sellega tõelist vaeva. Ja otsus oli sõbralik – natu-natuke paremaks ja misterikrooni, milleks oli kollane päikesesirm, vääriliseks tunnistati Keito Kirschbaum 2A klassist, kõik ülejäänud said auhinnalise teise koha.
Otse kroonimiselt siirduti kogu algkooliga kelgumäele- ikkagi vastlapäev ja oma vastlakuklid tuli pika liuga sisse õnnistada. Ilm omaltpoolt pakkus lastele lusti, mis aga võis. Kui Lõuna-Eesti vanarahvas arvas, et vastlapäevane lumesadu ennustab head viljakasvu suveks, aga ka kõiksugu putukaid, siis sel aastal peaks see just nii tulemagi. Lund sadas ja tuiskas nii, et viimanegi vastlaliu laskja, õpetajad kaasa arvatud, nägi välja kui lumememm. Oh seda kilkamist, kui kukleid sööma tulles puistati valget talverõõmu välja küll saabastest, krae vahelt, põuest ja mine tea, mis salakohtadest veel. Koristajatädile aga tunti kaasa: „Nüüd saad sa küll kõvasti koristada!”
Sellega sai päris väikeste päev otsa, aga 3.-4.klass läksid koju end õhtuse peo tarbeks sättima.
Kell 16.00 astusid gümnaasiumi suurele lavale üksteist 3.-4. klassi härrasmeest, valmis minema läbi tulest ja veest. Esindusliku žürii moodustasid seekord abituriendineiud Elisa, Leeles, Deana, Kristina ja Evelin. Kuni klassid oma kandidaate tutvustasid, valmistasid poisid kaasatoodud materjalist kimpe sõbrataridele. Seejärel prooviti jõudu tõsiseksjäämisel, võileibade valmistamisel, osavuses ja seltskonnatantsus. Moevoorus demonstreeriti kodus ettevalmistatud kassikostüüme. Jälle oli žürii raskustes- millised on just need omadused, millele peaksid vastama tänased härrasmehed? Peale pikki vaidlusi kuulutati selle aasta 3.-4. klasside „Väikeseks misteriks” Kristo Kaugija 4A klassist ja anti taas välja kümme teist kohta.
Tahaksin siinkohal tänada kõiki julgeid poisse ja nende koduseid, emasid-isasid, kes leidsid aega tulla oma laste võistlust vaatama. Ja, mis siis muud, kui peatsete taaskohtumisteni – eks tule misteritele seltsiks ka väikesed missid valida. Tüdrukute pidu peaks praeguste plaanide järgi toimuma märtsikuu lõpus. Kohtumiseni!

Ly Aasav
Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi algklasside huvijuht

Kindral käis koolis

Meie kooli on lõpetanud üks tähtis mees – Ants Laaneots. Nüüdseks on ta kaugele jõudnud. Ta on Eesti sõjaväe peastaabi ülem.
Ants Laaneots tuli meie kooli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud aktusele. Ta pidas kõne sellest, et Eesti riik suudab end kaitsta . Eriti rõhutas kindral seda, et pole paremat paika Eestimaast. Siin on palju järvesid, jõgesid ja kõige ilusam meri. Ta seletas meile, kui ilus on kooliaeg. Kindral rääkis ka sellest, et kõik peavad tegutsema ja siis saab näha Eestit nagu me tahame.
Lõpuks sai kindral Ants Laaneots Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi märgi.

Taavet Tamm
4 c klass


ArvutiArvutimaailm

Postkast lukku!

Nipimees

Kõik, kes omavad elektronpostkasti, on kogenud e-posti tohutuid eeliseid paberkirjavahetuse ehk nn. tiguposti ees. Kiri jõuab adressaadini mõne minutiga ja olenemata sellest, millises maamuna paigas ta parasjagu viibib. Elektroonsesse ümbrikusse võib lisaks lihtsale tekstile pista fotosid, end liigutavaid pilte ja kõikvõimalikke muidki faile. Ka on lootus, et kirjale saab kiire vastuse, tunduvalt suurem kui tihti lauasahtlisse vedelema jäävate paberüllitiste puhul.
Mida aga teha, kui postmaster (olevus, kes hooldab elektronpostkontorit) kipub oma nina teie postkasti pistma. Ei meeldi ju kellelegi, kui tema isiklikus elus kontvõõrad sobravad? Lahendus on lihtne – vahetada tuleb oma postkasti parooli ja seda ei saa ega tohi mitte keegi keelata. Õigused, mis inimestele kõiksuguste paberitega antud, kehtivad siiski ka kübermaailmas.
Meie piirkonna postiserverid on unixi-põhised ja selles keskkonnas on parooli muutmine üsna lihtne. Vaevalt teid küll otse serveri taha lastakse, kuid asja saab aetud ka Windowsi maailma kaudu. Käivitada tuleb programm nimega Telnet, Start > Run ja väljale Open trükkida telnet. Edasi avage rippmenüüst Connect korraldus Remote System. Avaneva dialoogiakna reale Host Name tuleb toksida postiserveri nimi, näiteks kool.kng.edu.ee (või selle IP number, näiteks 195.50.204.33). Ülejäänu võib jätta puutumata ja vajutada nupule Connect.
Kui ühendus serveriga loodud, ilmub programmi aknasse lühiinfo esimeses kasutatava operatsioonisüsteemi kohta ja sõna login. Viimase järele tuleb trükkida oma kasutajanimi (postmasteri poolt antud) ja vajutada Enter. Nüüd nõuab server teie parooli, sisestage see sõna Password järele (kinnituseks ikka Enter ka). Kui kõik kulges õigesti, oletegi serveris teile omistatud kataloogis. Oma parooli muutmiseks tuleb nüüd käsureale trükkida passwd. Vastuseks küsitakse teilt kehtivat parooli (old password), selle sisestanud (ja Enter vajutanud) kaks korda uut (new password). Ja ongi teie postkastil uus, teie enda poolt kehtestatud parool. Et hilisemaid sekeldusi vältida, tuleks see kindlasti kohe pähe õppida või teiste eest varjatud koha peale tätoveerida.

Shadow

Grand Theft Auto

MänguridÜle pika aja on arvutimängude maailmas ka midagi uut ja huvitavat välja lastud. Grand Theft Auto on kõvasti võtta saanud mängus leiduva vägivalla eest. Ja kõige rohkem muidugi selle eest, et mängija kehastab kurjategijat. Ehk tavalist maffia jooksupoissi, kes musta töö ära teeb.
GTA
Üldplaanis võiks GTAd võrrelda rallimängudega, kus automobiile näeb pealtvaates. Ralliraja asemel on aga linnatänavad ja pealtvaatajate asemel linnakodanikud. Mängu eesmärk on koguda punkte, mida saab missioonide täitmise eest, aga ka lihtsalt kõige allaajamise ja rammimise ning nagu nimigi ütleb, ärandatud autode müümise eest. Mida rohkem ülesandeid täidetud on, seda rohkem saadakse edaspidi punkte. Liiga hasarti muidugi minna ei tasu, sest politsei hakkab pidevalt tundma haiglast huvi mänguri isiku vastu. Teisisõnu alustatakse ajujahti, suuremad teed blokeeritakse… jälle tuleb kukrut (ehk punktiarvet) kergendada ja paarituhande dollari (punkti) eest autole uued numbrimärgid smuugeldada.
Punktide jagamine selleks, aga mängu käik ise on järgmine – mängur on mingi kuritegeliku organisatsiooni jooksupoiss. Ülesandeid jagatakse telefoni teel (tavaliselt on linnas välja valitud kindlad taksofonid, kuhu bossid helistavad). Üldjuhul piirduvad missioonid konkureerivate organisatsioonide ja politsei tegevust halvava aktsiooniga (tähtsate isikute mõrvamine ja strateegiliste objektide õhkimine), jõugule ohtlike tegelaste elimineerimisega (töökaaslaste kõrvaldamine) või rahategemisega (pankade röövimine, katusesaajatelt tasu sisse kasseerimine). Vahel ärandatakse tööandja kallis naine või saab tööandja vend viimase naisega liiga hästi läbi, jälle tehakse üks kõne ja mänguril käed tööd täis.

GTA

Mängu kiituseks peab ütlema, et mängudemaailma on toodud uus kangelastüüp – paha ja kole kurjategija. Järjest on hakanud selleteemalisi mänge tehtama, näiteks SimCity kloonidena. Ju siis kristallpuhta südametunnistusega kangelased enam ei müü. Samas laituseks – mängus puudub salvestamise võimalus. Tase tuleb läbi teha (ehk teatud arv punkte koguda), et saaks mänguseisu salvestada, aga tavaliselt küünib nõutud punktiarve jälle paari miljonini ja vahel läheb selline asi päris tüütuks kohe. Ühest küljest muidugi hea, mängurile väike närvipinge juures. Aga samas, kui jääb puudu veel paarkümmend tuhat punkti ja ahvid võtavad nõuks voolu ära võtta, eks siis ajab vihale küll. Eriti, kui nii kümmekond korda järjest juhtub. Jälle kiituseks võib öelda, et kui arvutid võrgus juhtuvad olema, siis on mängul päris mitu lisavõimalust. Näiteks võib korraldada linnas võiduajamise mitme mängija vahel (ehtne ralli, ainult pealtvaatajatele suhteliselt ohtlik). Võidu raha kogumine on kah päris naljakas – ikkagi teine inimene, ettearvamatu nagu ta on.
Kokkuvõtteks siis niipalju, et alguses on mäng natukene harjumata ja raske. Mõne aja pärast jälle pingeid pakkuv ja uudne. Aga võib jällegi üpris kähku igavaks muutuda, kui pead kaks tundi mässama, et teise tasemesse saaksid.

Mega


Lk. 4 

Pent Nurmekund

Algus „Neti Uudistajas" nr.10.

Pent Nurmekunna keelteoskus oli erakordne. Tema keeleharrastused algasid juba karjapõlves. Teisel pool piiri Lätimaal elas karjapoiss Peeter, kes oskas ainult läti keelt ja mulgi murret. Kui poisid sõbrunesid, hakkas Pent õpetama Peetrile eesti kirjakeelt, Peeter Pendile läti keelt. Ka kooli ajal õppis ta vabatahtlikult veel nt. jaapani kõnekeelt ja kreeka keelt, rääkimata hilisematest õpingutest ülikoolides. Ise on ta tagasihoidlikult öelnud, et Euroopas kõneldavaid keeli oskab ta peaaegu kõiki, Aasia ja Aafrika mandrilt mõnesid. Aga kui neid loetlema hakata? Viimati oli ta sõjavangilaagris õppinud tšetšeeni, gruusia ja armeenia keelt. Perfektselt valdas ka liivi keelt, oli õppinud ja huvi tundnud soome-ugri keelte vastu endises Nõukogude Liidus. Oskas hästi mulgi ja Kihnu murret.

Pent Nurmekund: "Nii kodu kui ka välismaa ajalehtedest olen lugenud: ma oskavat 100 keelt (suuremat arvu pole kohanud). Ei ole tõtanud .seda väidet kummutama. Aga mida pidada oskamiseks? Kui oled endale selgeks teinud mingi keelkonna ühe keele, tulevad teised selle keelkonna keeled .sulle robinal kätte. Kas keelesoon on sünnipärane, seda ma ei oska öelda. Enda kohta võin väita vaid üht: ma pidin."

Kuidas õppida keeli? Pent Nurmekund ise oli juba koolipõlves talutööde juures püksitaskus ikka kaasas kandnud kas võõrkeele sõnaraamatut või grammatikat, et parajal juhul sinna sisse kiigata. Koolipoisina oli ta heade tulemustega katsetanud ka võõrkeele üha pikemate tekstilõikude päheõppimist. Võõrkeele omandamiseks soovitas ta esmalt teraselt kuulates kätte õppida hääldus, seejärel süsteemselt omaseks teha grammatika, sest sõnavara kasvab ise õpingute ja keele kasutamise käigus.

Tal endal oli suur tahtmine tundma õppida võõraid maid ja rahvaid ning nende keeli. Hea mälu, anne ja tohutu töövõime viisid teda edasi, hoolimata ebasoodsatest oludest. Ka oli tal harukordne võime silmapilk üle minna ühelt keelelt teisele. See kõik tegi temast meie ühe fenomenaalsema keeleõpetaja ja -oskaja.

Pent Nurmekund ja orientalistikakabinet olid edukalt töötanud 28 aastat. l. septembril 1983 lõpetas TRÜ administratsioon kabineti eksisteerimise de jure. Pent Nurmekund oli sel ajal komandeeringus. Kui ta saabus, asusid kabineti varad juba peahoonest tükk maad eemal, ajaloo ja semiootika laboratooriumi idakeelte õppekabinetis. Pent Nurmekund püüdis küll rektorilt äkilise otsuse kohta aru pärida, aga see ei andnud tulemusi.
Pent Nurmekund oli oma orientalistikakabinetiga solidaarne ja lahkus õppetööst. Oli ette näha, et nii kaugele ei saa üliõpilased loengute vaheajal enam tulla. Uues kabinetis hakkas tööle L. Mäll.

Pärast orientalistikakabinetist lahkumist töötas Pent Nurmekund edasi võõrkeelte kateedris kuni pensionile jäämiseni 1986. aastal.
Kaheksakümnendate aastate lõpus õpetas Pent Nurmekund hiina keelt Tallinnas Salme kultuurimajas ja kunstiinstituudis, kummaski ühe õppeaasta jooksul.
Kahe õppeaasta vältel õpetas ta araabia ja pärsia keelt usuteaduskonna üliõpilastele (kuni 1994) tunnitasu alusel.

Pent Nurmekunna töö Tartu Ülikoolis algas õppeülesandetäitjana aastail 1940-1941;1943-1944 (romaani filoloogia alal) ja jätkus Tartu Riiklikus Ülikoolis 1955. a. Ametlikult kuulus ta enamasti võõrkeelte kateedri koosseisu, sai õpetajaks 1956. a, vanemõpetajaks 1963. a ja dotsendiks 1976. a. Orientaalsete ainete kõrval võttis ta osa ka võõrkeelte kateedri tööst.

P. Nurmekund sõbraga

Foto: Pent Nurmekund ja Olaf Langsepp – ajaloolane ning esimese õpilane ja sõber. November 1996.

Pent Nurmekund oli ka tunnustatud keeleteadlane.
Filosoofiamagistri teadusliku kraadi sai ta 1935. a, mis atesteeriti ümber filoloogiakandidaadi kraadiks 1968. aastal.

Sõjajärgne tegevus viis Pent Nurmekunna tihedatesse sidemetesse Nõukogude Liidu, eriti Kesk-Aasia ja Idamaadega. Eriti head suhted kujunesid tal Moskva ja Kesk-Aasia ülikoolide ning teadusasutustega. Moskvas oli ta oodatud TA Aasia ja Aafrika Instituudis, kus ta teadusliku nõukogu liikmena esines nende konverentsidel ja koosolekutel. Kirgiisias hakkas ta uurima sealse hiina hõimu tungani keelt, käis seal palju kordi ekspeditsioonil ja kirjutas ülevaate tungani keele ajaloost. Kahjuks ei jõudnud ta seda teost välja anda. Sageli põikas ta Usbekistani, kus ülima austuse märgiks aksakaliks (suguvõsa vanemaks) valiti.

Pent Nurmekund on kirjutanud rohkem kui 30 artiklit mitmes keeleteaduse valdkonnas: romanistikast, tunganoloogiast, türkoloogiast, orientalistika ajaloost, eesti keele alalt jne. Ilmselt on artikleid rohkemgi, kuid neid on ajakirjadest (välismaal) küllalt raske kätte saada.

Valimiku tema keeleteemalisi kirjutisi annab raamat: Nurmekund, Pent. Keeltemaailm. Tartu: EÜS Veljesto Kirjastus,1997 -115 lk., ill.

Pent Nurmekunna haardest annavad teatud pildi tema toimetatud artiklite kogumikud "Töid orientalistika alalt" I-VI, mis on ilmunud sarjas TRÜ Toimetised. Need teosed kasvasid välja orientalistikakabineti üleliiduliste juubelikonverentside ettekannetest (1965, 1975). Esimese kogumiku avaartikli autoriks on Pent Nurmekund, teema: " Orientalistika ajaloost Tartu Ülikoolis". Peale Eesti ja Nõukogude Liidu teadlaste artiklite leidub kogumikus ka mõne väliskülalise omi. Ainealaks on idateadused, keelteks vene, eesti, saksa, prantsuse jt.

Kogumikkude toimetamine oli suur töö. Pent Nurmekunna kommenteeritud on XV-XVI sajandist pärinevate Pärnu linna alamsaksakeelsete dokumentide kogumik. Ta ise leidis need Pärnu arhiivist.

Veel vanas eas koostas ta jaapanlaste soovil eesti-jaapani vestmiku, mille edasiandmist võimud ei suutnud (või ei soovinud) korraldada.
Järgneb.

Silvi Pilvet


 

Toimetaja Ahti Seller.
Kujundus Crazy-Mama Production
Saarde Sõnumid nr.1
Neti Uudistaja                Kilingi-Nõmme