Öö varjus III
Aastas on palju päevi ja niisama
palju on ka aastas öid. Aga mitu korda rohkem ning rohkem on tänavail õhtuti lapsi.
Need inimolevused on öö varjus.
Seekord on intervjuu tehtud ühe neiuga. Ta nimi on Maria ning ta on 17-aastane (nimi
ja vanus muudetud). Ka tema õpib Kilingi-Nõmme Keskkoolis. Maria arvas, et tal on parem
vastata, kui küsimuseks on märksõnad.
KOOL
Koolis on hea. Hinded kõiguvad üles-alla. Õpetajatega pole veel probleeme olnud. Ise
pole ka vastupanu osutanud. Õpetajat pole pikalt saatnud, kuid õpetaja vist solvas mind
algklassides. Minu hinded ei sõltu minu muudest tegemistest.
KOOL JA KOOLIKAASLASED
Mõnusad inimesed on. Aga puudub konkreetne ringkond, saan absoluutselt kogu klassiga
läbi, mingit vingumist ei ole. Ainult vahel tahaks mõnele kutile heasse kohta anda. Aga
koolis on mul palju sõpru. Plikadega saab koolis lollitada, kui ainult õpsid valesti aru
ei saa. Vahel tunnen, et nii mõnelgi puudub loogiline mõtlemine ja on oma ...
SÕBRAD
Ainult pidudel saan oma päris heade sõpradega kokku. Enamus on ikka koolist, kuid leidub
ka mujalt Eestimaa pealt. Väga head sõbrad on ja enamus on ikka plikakesed. Tihedamini
käin läbi umbes 35 inimesega. Vahel käivad külas ka, aga toas pole ju midagi teha.
ELU JA JUTUD
Räägime absoluutselt kõigest, mis pähe kargab. Kui tuurid peal, siis toimub vinge
klatšimine. Harva tulevad ka sex-storyd, kuid saladused jäävad ikka enda teada. Kui
mõni poiss seltskonda ära eksib, ei juhtu midagi. Ega sellepärast me kohe juttu muuda,
las saab ka veidi targemaks.
Pidudel ja harva õhtuti saame ei tea kus kokku, kindel kohtamispaigake puudub.
BAD
Olen suitsetanud, nüüd jätsin maha. Purjus olen samuti olnud, aga hommikul on igati
kehv olla. Teist korda enam ei tule. Narkootikume ei taha proovidagi, ei lase neid enda
lähedale ka mitte. Ütlen igasugusele kraamile ära, mida pakutakse. Suits on ka pähh,
narkootikum tekitab õudusunenägusid. Tulevikus olen igati korralik tüdruk.
LUUKERE VOODIS
Hetkel puudub poiss, ei ole kedagi sihikul ka mitte. Kahjuks puudub minul salajane
austaja, kuid ise sellise asjaga küll tegelema ei hakka. Poisiga olen käinud. Õnneks
vahekorrani pole asi läinud. AIDS´i ma ei karda. Pole ka tundnud olla ahistatu.
ELU (II)
Väga harva käin baarides. Kui, siis ainult Nahkhiires teed joomas, see on ka peamine
koht, kust võib mind leida, kui pole hetkel kodus igavlemas. Välja on teinud nii sõbrad
kui ka võhivõõrad. Baarid on kui tutvumiskuulutused, kunagi ei tea, kellega võid
kohtuda.
TALSE
Majanduslik olukord on kodus hea. Ema annab raha, kui vaja on. Suvel on saadud tööl
käia ning raha on veel alles. Vennalt saab ka raha. Alguses raha lausa sulas, kuid nüüd
on püsima jäänud. Vahel olen võtnud küsimata raha emalt, mitte üle 10 krooni.
POLITSEI
Kes need veel on ?
PEREKOND
Vennaga norime teine-teist. Muidu saame väga hästi läbi. Nagu igas peres on ka mul
olnud vanematega konflikte. Aga tegelikult on kõik korras, nuriseda pole midagi.
ÖÖ VARJUS
Mina pole öö varjus.
Minu jaoks tähendab see pimedust ja vägivalda.
Maria läks sõpradega kohtuma,
jättes minu öö varju ...
Carl Calcun
Loe ka:
Öö varjus I, Öö varjus II.
Just niisugust teeviita õnnestus
7. augustil oma silmaga näha bussitäiel reisihuvilistel rahvatantsijatel Türgimaal.
Kahjuks (või õnneks) ei jätkanud me liikumist selles suunas. Keerasime vasakule ja
olime peagi järjekordses esinemispaigas.
Nüüd aga alustagem algusest.
Algus oli 28. juulil Kilingi-Nõmmes. 38 reisijat pardal, alustas meie buss kahe muheda
bussijuhi abiga liikumist lõuna suunas. Ees oli viis päeva pidevat liikumist ehk 4000
km. Ees olid ööbimised Poolas, Ungaris, Rumeenias ja Türgis. Sinna juurde imekaunis
Rumeenia loodus ja piirivalvurite lõputud trikid. Õllepurke, sigarette ja “rohelisi
suveniire” st. dollareid küsiti otse ja kaudselt. Mõni kutsus bussijuhi nurga taha ja
esitas oma palve salaja. Mõni piirivalvur räuskas bussi uksel ja sai ka lõpuks oma
tahtmise. Meie mõnusat seltskonda ajas see käitumine muigama. Me olime ootusärevuses.
Missugune sa oled, Türgimaa? Euroopat ja Aasiat ühendavast sillast üle sõites
plõksusid kõik kaasasolnud fotoaparaadid. Pildistati mägesid ja merd. Loodus oli
fantastiliselt ilus. Liiklus oli kohutavalt agressiivne ja meie kõik parasjagu väsinud
ja õnnelikud, et reisi sihtpunkt nii lähedale oli jõudnud.
Tere , Yalova! Vastutervituseks rebis üks kohalik autobuss meie sõiduriistal peegli
küljest ja loomulikult lahkus kiiresti sündmuskohalt. Kõik järgmised tervitused olid
palju sõbralikumad. Saime teada, et meie saatjateks festivalipäevade ajal on vene keelt
kõnelev Tansel ja inglise keelt oskav Sahin. Veel leidsime igaüks endale mõnusa elamise
ja mõnulesime duði all. Jalutasime ringi kinnisel territooriumil ja avastasime, et oleme
sattunud paradiisi. Võrratu loodus õitsvate põõsaste ja puudega, Marmara meri, rahu ja
vaikus. Elu hakkas keema õhtul. Siis mürtsus diskomuusika üle kesköö. Kõik unetud
võisid end tantsuplatsil välja elada. Kogu selle melu ohutust valvasid sõdurid
püssidega.
Meie elupaiga paradiislikkus sai
kinnitust järgmisel hommikul helesinise veega basseini ääres lesides ja päikesepaistet
nautides. Kolm korda päevas käisime söömas tõeliselt maitsvat toitu. Iga päev
nautisime erinevaid puuvilju. Ja loomulikult puhkasime.
Õhtuti toimusid festivaliüritused. Üheksa päeva jooksul võtsime osa kolmest
rongkäigust, mis tegelikult oli üks lõputu tantsiv marssimine. Kokku esinesime
kaheteistkümnel kontserdil ja seoses sellega oli võimalus viibida paljudes erinevates
külades, linnades. Tõelist Türgi elu nägime eelviimasel kontserdil Esenköys (tõlkes
alati tuuline paik). Temperamentsed naised ja mehed ümbritsesid meid seal tiheda
müürina, kisati ja karjuti. Meeldejäävaks kujunes ka kontsert mereväeosas. Türgi
mereväe admiral teadis, et Eesti on väike riik ja väljendas oma heameelt meie
taasiseseisvumise üle.
Türgi rahvakunsti säilitamise ja
arendamise organisatsioon (TUFAG) korraldas käesoleval aastal festivali juba 13. korda.
Esimest korda toimus kuldse nelgi konkurss. Külalisi oli kutsutud Ungarist, Poolast,
Moldaaviast, Tšehhist, Hispaaniast, Küproselt, Rumeeniast, Makedooniast ja Eestist.
Viimasel festivalipäeval toimuski siis võistlus. Kuldseid nelke anti parimatele
tantsugruppidele ( I koht Makedooniale), muusikutele (Moldaavia), rahvariietele (võitis
Hispaania) ja huvitavamatele fotodele, mis festivali ajal tehtud. Folkloorigrupp KILINGI
tõi kaasa kaks kuldset nelki. Saime eripreemia parima kultuuritutvustuse eest ja Heili
Tohvi tehtud pilt võitis fotokonkursil II koha. Olime kõik väga õnnelikud.
Kahju oli lahkuda. Lubasime endale
veel kaks tundi päikesepaistet ja lesimist basseini kaldal. Siis asusime teele. Praamiga
üle Marmara mere ja veel ainult 4000 km koduteed.
Tore on reisida nii suurepärases seltskonnas. Kilingi-Nõmme ja Surju tantsunaistele ning
lauljatele lisaks olid meie grupis tantsijad Pärnust. Kõik said omavahel hästi läbi,
olid abivalmis ja tähelepanelikud. Tänada tahaks kõiki nimepidi. Siiski luban endale
väikese valiku. Suur tänu meie väsimatutele pillipiigadele Õnnela Teearule ja Siirius
Sikkale. Ainult nemad ise teavad, mida tähendab rasket pilli kandes läbi linna kõndida.
Aitäh Küllike Kogerile, kes meie reisi videokaameraga jäädvustas. Tõenäoliselt oleks
meie oivaline reis väga kurvalt lõppenud ilma Surju arsti Ülle Alanurmeta. Ta on
kindlasti maailma parim arst. Imetleda tuleb ka varjatud andega Heili Tohvi, kes oma nime
maailma fotograafiasse jäädvustas. Tänusõnadest tuleb puudus meie bussijuhtidest
rääkides. Endel Mölder ja Raivo Piksar on tõelised profid. Ja jutt ei ole siinkohal
mitte ainult bussi juhtimisest. Nemad oskasid kõike türgi keelest kuni raadiomehe raske
tööni. Lisaks neile kahele oli meie grupis veel 5 meest. Ei ole ju eriti kerge 33 naise
meele järgi olla. Nemad suutsid seda. Niisugust tähelepanelikkust ja abivalmidust ei
kohta just väga tihti. Meil lihtsalt väga vedas, et Ago Lilleste, Ivar Vill, Valdur
Luik, Haivar Kielas ja Andu Sepp meiega kaasas olid.
Oligi käes 13.august. Päikesepaiste oli meiega pika reisi kaasa teinud. Kahju, et seda
ainult üheks päevaks jätkus. Kahju, et me seda 45-kraadist palavust kaasa ei saanud
tuua. Järgmisel korral püüame paremini.
Mari Karon
Fotod: Ülemine – Rongkäigus
Yalovas.
Alumine – "Puhkav pesulaud": foto, mis pälvis fotokonkursil II koha.
Veel fotosid!
|
|
 Lugeja kirjutab
Kilingi-Nõmme ja
Saarde uudised kättesaadavad kõikjal
Interneti
kohaliku kodulehekülje kaudu võib iga asjast huvitatu, ükskõik, kus maailma nurgas ta
hetkel ka asub, saada asjaliku ülevaate Kilingi-Nõmmest (http://www.kilingi.ee) ja
Saardest (http://www.kilingi.ee/saarde), sealhulgas ka Tihemetsast.
Tänu Ahti Selleri aktiivsele ja operatiivsele tegutsemisele saab kursis olla ka kõige
värskemate uudistega. Kogesin seda ise Hollandis elaval poeg Sulevil külas olles.
Võidupäeva õhtul 23. juunil võis saada ülevaate ja vaadata pilte päeval toimunud
Kilingi-Nõmme laululava pidulikust avamisest. Aitäh, Ahti!
Karl Pettai
Kiriku tänav
Magda Grossi mälestused
Kiriku tänav on Kilingi-Nõmme
üks vanemaid tänavaid. Sajandialguse W. J. Lilienblati "Ülemaailmse
Postiliidu" postkaardilt paistab Heermeyeri maja Kiriku 6 veel ühekordsena,
vähemalt 1914. aastaks oli see juba jõutud ümber ehitada mansardkorrusega majaks, aga
kes siis uut maja ümber ehitab. Joost ja Heermeyer olid esimesed, kes asutasid poed
Nõmme kõrtsi lähedale.
Kiriku tänav oli üsna tähtis liiklussoon. Eriti turupäevadel oli elav liiklus,
siitkaudu käis maameeste veskitee ja eks kirikuskäiminegi olnud küllalt aktiivne.
Majad asusid suhteliselt tänava ääres, vundamentidest on see praegugi näha. Tänav oli
sillutamata - pehme liiv. Suvel veeresid vankrirattad sügaval liivas, tõstes üles
tolmusambaid, sügisel ja kevadel koosnes tänav pehmest liivakördist, millest andis
teinekord läbi ronida. Tänava ääres olid küll rentslid, kuid pehme liiva puhul on
rentslist vähe kasu.
Kui Kilingi-Nõmme laias laastus oli 1920. - 1930-ndatel aastatel kaupmeeste linn, siis
võib öelda, et Kiriku tänav oli käsitööliste tänav.
Käesolevaga on püütud mälu järgi kirja panna Kiriku tänavat sellisena, nagu see oli
1930-ndate aastate lõpul, enne riigikorra muutumist ja 6. juuli 1941 saatuslikku
põletamist. Esineda võib ebatäpsusi ja puudulikkust, kuid eesmärgiks ei olnud uurimus,
vaid mälestused. Mõningaid viiteid on ka asjaosaliste hilisemale elukäigule.
Jutustas Magda Gross, kirja pani Reet Lensment.
Turuplatsi poolt on suundutud
kiriku poole, alustuseks on võetud majad paremat kätt s.t. paaritute numbritega.
KIRIKU 1, SEPP
Pikk ühekordne maja kahe eesuksega. Maja juures oli suur aed, mida laadaplatsi poolt
piiras plankaed.
Majaperemees Jaan Sepp oli Kolmearakse Seppadest, juba eakas mees. Jaan Sepaga koos elasid
tema vennad Tõnis ja Juhan, ka eakad üksikud mehed. Teati, et Tõnis Sepp olevat välja
andnud raamatu "Kuld. Kuld. Kuld" oma elust Ameerikas kullaotsijana, kuid
rahvasuu rääkis, et ei leidnud ta midagi kulda, vaid hoopis abiellus rikka lesega. Juhan
oli puudega ning töötanud proviisorina, tegi veel Kiriku tänavalgi tagatoas pulbreid.
Vendadest populaarseim oli Tõnis Sepp. Teda tunti veel selle poolest, et ta suveti kutsus
kokku ümbruskonna lapsed ja lasi neist teha ühispildi, neid fotosid oli väga paljudes
perekondades.
Üürilisena elas Sepa majas rätsep Aleksander Paumäe (end. Paukson), tema abikaasa oli
Anette (neiuna Siitan), kasulapsena kasvas Paumäede juures Anette kurttumma õe poeg
Edgar Aibel.
KIRIKU 3, SONG
Suur maja, mansardkorrusel korterid välja ehitatud. Maja oli vanemate pärandus,
seetõttu elasid seal õed-vennad oma peredega.
Eesuksest vasakul oli Johann Songa (varem Sonk) elamine. Suur tuba oli pooleks –
uurmaaker s.t. kellassepp Johann (rahvasuus muidugi Juku) ees, õmbleja Elli taga. Õue
pool nende korter. Tütar Daisy (hiljem Tali) oli koolilaps, elab praegu Kilingi-Nõmmes.
Eesuksest paremal oli Jaan Kuninga pood – leiva-saiakauplus, kompvekid jms. Tagapool oli
pagariahi ning väike korter. Jaan Kuningas küpsetas öösiti, päeval magas, poes müüs
abikaasa Marie (neiuna Sonk). Nende tütred Marta, Rutt (hiljem Tali) ja Serafima (Koov)
olid täiskasvanud ning elasid kaugemal. Hiljem oli Siima Koov kauaaegne kohaliku
kooperatiivi pearaamatupidaja.
Teisel korrusel elas Songa õemees pottsepp Johannes Saar, abikaasa Alma oli varem olnud
juuksur, poeg Arne.
Samuti teisel korrusel oli kuduja Marta Songa korter, tema oli üksik. Kudus masinal
kampsuneid jms.
KIRIKU 5, MÄGI JA LEESMENT
Leesment. Väike majake, elasid kolm vanainimest Pärtel, Leena ja Mari.
Mägi. Leesmentide tütar oli Mägi proua.
Mägi maja oli kahekorruseline, otsaga tänava poole ja Leesmendi majaga kokku ehitatud.
Ees kahe poolega uks, üleval rõdu.
Karl Mägi oli tisler, eriti tuntud kirstumeistrina. Tegi ka mööblit jms, tal olid ka
töömehed nn. sellid. Valmis kirstud asusid poes, ülakorrusel ja õues oli veel eraldi
kirstukuur. Hooajati müüs ta ka lilli – eriti hortensiaid, mida kasutati matustel ja
hauaplatsidel. Eraldi olid pakkumisel kirstukaunistused, millised tellija valis ja siis
kohe kinnitati. Mägi abikaasa Olinde valmistas kirsturiided ja –padja, peamine amet oli
tal õmbleja.
Mägidel olid esialgu tütred: Andla, Inga ja Aune. Eestiaja lõpul sündis esimene poeg
Karl, hiljem kui nad elasid peale põlemist Kalital, oli neil veel poegi ja üks tütargi.
Vaadeldaval perioodil käisid tütred koolis. 1949.a. küüditati Mägi pere.
KIRIKU 7, LEPIKSON
Mansardkorrusega maja, eesuks, mõlemal pool kaks akent. Ju oli eesuks tol ajal moes ja
tellijatele mugavam. Mägipoolne ots oli välja üüritud, ülevalt oli vist valmis
ehitamata.
Pereisa Peeter oli ammu surnud ja ema jäi lastega kitsikusse. Ema läks teenijatüdrukuks
ning lapsed pidid ise elu-oluga hakkama saama. Tütred olid õmblejad. Lepiksonide
noorpõlv: Johannes, Kaarel, Liisi (hiljem Ruul), Marie (Palmre), Ida (Kiilas), Meeta
(Vabrit). Praegu on Ida Kiilase maja praktiliselt samal kohal, samuti elasid surmani
Kilingi-Nõmmes Marie ja Meeta.
Üürilisena elas põlemise ajal hiljuti abiellunud Aleksander Peetrimäe (Pittenberg)
naisega.
KIRIKU 9, TIITUS
Ühekordne, väikesevõitu maja ukse ja kahe aknaga fassaadil.
Aleksander Tiitus oli rändkaupmees, kauples vist toiduainetega. Kohapeal müüs ajalehti.
Lapsed olid täiskasvanud: Maimu (jäi vallaliseks), Aleksander, Johannes (elas hiljem
uuesti ehitatud majas), Linda (Reimal).
Jätkub
Reet Lensment
|
