Lk. 3 

Kanakülas surisesid filmikaamerad

Kanakülas Meose lähistel, vanas rehetares ja selle ümbruses võis juulikuul tavatult palju inimesi ja masinaid ringi liikumas ning mingit asja toimetamas näha. Tegu polnud suvitajate või kanuutajate väega, vaid filmimeeste ja –naistega. Seletusi toimuvast oli “Uudistajale” lahkelt nõus andma filmi režissöör Arko Okk.

Foto: Filmimees Arko Okk.
Pildistas: Andrejs Grants.

Kuidas te selle koha üldse leidsite?
Meie filmi kunstnik Pille Jänes on siinkandis suvitanud ja paadimatkadel käinud. Selline metsik ja kõrvaline koht on meile just sobiv.

Kui selline metsikus sobib, ju siis tuleb ka metsik film?
Eks see film räägib ikka rohkem meie suhtumisest ümbritsevasse – inimestesse ja rahasse. Sellest, kuidas vägi, st. rahavägi võib muuta inimest ja tema käitumist. Tuleb parajalt karm lugu, kuid me ei suhtu sellesse ülitõsimeelselt, pigem väikese irooniaga. Filmis on väga naljakaid kohti, mis nagu võimendavad asjade traagilist seisu. Võib ütelda, et see on armastusfilm. Aga kas just raha vastu, eks kes kuidas aru saab?!

Foto: Näitlejad aktsioonis.
Pildistas: Andrejs Grants.

Võtted toimuvad ainult siin või ka mujal?
Üks selle loo eeliseid ongi just see, et sündmused toimuvad ühes talus, ühel õhtul, vastu hommikut ja sisuliselt ainult tänu sellele asjaolule saame me oma lühimängufilmi olemasoleva rahaga üles filmida. Oleme siin ka väga lühikest aega, ebaloomulikult lühikest aega sellise töömahu jaoks. Kuna võimalused on väga piiratud, siis tänu sellele oleme ka paiksed. Päevad on muidugi väga pikad, 20 tundi töötame jutti. See on aga ainukene võimalus materjal lindile võtta ning ilmselt saame plaanituga ka hakkama. 99 % materjalist filmime siin.

Meil on väga meeldiv ja professionaalne kollektiiv, tegelikult kõik oma ala Eesti pärlid koos. Koos näitlejatega kokku 18 inimest. Operaatoreid on kaks. Üks neist on operaator-lavastaja, kes vastutab valgustuse eest ja loob pildi atmosfääri. Tema on Dmitri Jermakov Moskvast, minu kursusevend GIKi päevilt, inimene, kellega ma olen enne töötanud õppetöödel ja keda ma võin usaldada. Steadicami operaatoriks on Bagir Rafijev. Steadicam-kaamera on nagu vetruv vest rinnal, et oleks võimalik ühtlaseid panoraame teha ja ruumis vabalt liikuda. Bagir on meeskonnas nähtavasti üks kuulsamaid ja üldse praegu üks vingemaid filmitegijaid. Ta tuli just Nikita Mihalkovi filmivõtetelt ning meil on õnne olnud, et ta on ka meie jaoks aega leidnud.

Kui suur on filmi eelarve, kui saladus pole?
Ei ole saladus, lõpp-produktil on see umbes 1,5 miljonit eesti krooni. See on tegelikult häbiväärselt vähe.

See on teie esimene režissööritöö?
Jah, olen selle töö esimest korda enda kanda võtnud, et saaksin teha nii nagu mina sellest filmitööst aru saan, et ma saaksin oma ideid ja oskusi rakendada. Tahaksin teha oma filmi, olen enne töötanud operaatorina.

Kunas filmi siis suurel linal näha saab?
Esilinastus peaks olema järgmise aasta kevade 27. märtsil.

Kuidas te Eesti filminduse tänast seisu üldiselt hindate?
Mingid paranemise tendentsid on, aga üldiselt väga vilets. Lihtsalt selle pärast, et filmide tootmiseks ei ole raha. Tänu sellele ei saa siin olla professionaale, ei saa siin olla järelkasvu. See on nagu suletud ring. Meie tehtav film saab järgmisel aastal olema tõenäoliselt Eesti ainuke esilinastuv mängufilm.

Kes teid finantseerib?
Kuna lugu on hea, siis pidas Eesti Filmi Sihtasutus võimalikuks meid osaliselt finantseerida ja ka Eesti Kultuurkapital toetada. 600 000 krooni saime Sihtasutuselt ja 300 000 Kultuurkapitalilt. Tuleb veel kõvasti tööd teha, et puudu jääv raha leida. Võtted me saame küll olemasolevate summadega tehtud.

Järgnevalt väljavõte kõnealuse mängufilmi “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldkalakesest” kokkuvõtlikust ülevaatest, mille koostaja Arko Rokk lubas lahkelt ka “Uudistajas” avaldada.

“Kuidas mõjutab raha meie mõtlemist, tundeid, eesmärke? Mis juhtub tavalise “keskpärase” inimesega, kellele langeb korraga osaks kujuteldamatu rahasumma? Ta võib arvata, et on lihtsalt rikas, aga ta ei taju, et kõik tema ümber muutub kaubaks. Raha annaks justkui juurde vaimuandeid, raha teeb temast isiksuse. Algab keeruline mäng tegelaste mõistuse ja tunnete proovilepanekuga, mille käigus müüakse ja ostetakse armastust (seda vaimset), tehakse mõistetamatuid kokkuleppeid, usutakse usutamatut ja ei nähta kõige lihtsamat.
Kaks noort abielulävel seisvat inimest, Laura ja Roland, on hääletades teel teise linna tuttava sünnipäevale. Metsavahel meenub juhile, et ta peab linna tagasi pöörduma ja ta laseb hääletajad autost maha. On külm sügisöö ja noored ei ole ilmale kohaselt riides. Laura eestvedamisel hakatakse liikuma mööda kitsast metsateed, et öömaja leida. Oma väikeses metsamajas elab Osvald. Ta näikse kedagi ootavat, ja astuvadki sisse Roland ja Laura. Osvald on valmis öömaja pakkuma ainult Laurale. Selgub, et Osvald oligi oodanud Laurat. Tema kätte oli sattunud ajakiri, milles ilutses suvine juhuslik rannafoto neiust. Veidi hiljem oli Osvald saanud määratu varanduse omanikuks. Ta ise arvab, et rikkuse tõi talle kuldkala, kelle ta jõest püüdis, aga lõpuks selgub, et tema kalalkäigu ajal oli pangaröövel peitnud saagi mõneks ajaks tühja metsahütti, et sellele hiljem järele tulla.
Raha on hirmuäratav eraldiseisev jõud. Raha võib sünnitada ja hävitada sõprust. Kas ta suudab seda ka armastusega? Sellest räägib minu film.”

Foto: Sündmustik areneb...
Pildistas: Andrejs Grants.

70-minutilise mängufilmi “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldkalakesest” tootjaks on spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud firma Acuba Film.
Loomingulisse koosseisu kuuluvad stsenarist Jaan Tätte, kaasstsenarist, režissöör ja produtsent Arko Okk, operaator-lavastaja Dmitri Jermakov (Venemaa), kunstnik-lavastaja Pille Jänes, Steadicami operaator Bagir Rafijev (Venemaa), kunstnik-grimeerija Tiina Leesik, helirežissöör Mart Otsa, montaažirežissöör Kadri Kanter ja kunstfotograaf Andrejs Grants.
Näitlejateks on Andrus Vaarik, Piret Kalda ja Jaan Tätte.

Filmi režissöör, aastast 1995 Eesti Kinoliidu liige olev Arko Okk sündis 1967. aastal Tallinnas. 1994. aastal lõpetas ta S. Gerassimovi nimelise Üle-Venemaalise Riikliku Kinostuudio filmioperaatori eriala A. Rõbini meistriklassi. Üles võtnud kolm täispikka mängufilmi (“Tulivesi”, “Minu Leninid”, “Lurjus”) ja mitmeid dokumentaalfilme Eestis, Leedus ning Venemaal.

Ahti Seller

Lugeja kirjutab

Arvamusrepliik

Eesti-aegsete inimeste jutt ju: “Ei ole see aeg see õige eesti aeg!” “Vaat eesti ajal, noo see oli nagu paradiisi-aeg!” Jne… Tuntud jutt!
Aga kui kõik Eesti maakohad oleks nii korras nagu Libatse küla ja kõik linnakohad ajudega eestlaste poolt korrastatud nagu Kilingi-Nõmme südalinn, ehk siis…
Ehk siis ongi eesti aeg või paradiisiaed(aeg)!?
Isegi räämas linnad asusid nobedasti end korda seadma, kui said kuulda, millise au osaliseks Kilingi-Nõmme sai.

V. Lible, Sindist

Ilmast ja põllust

Tänavune suvi näitab, kui vajalik on ülevabariigiline ilmavaatlusvõrk

Praegu annavad ülevaateid suurlinnade-lähedased meteoroloogilised jaamad. Loodusmaastikul on olukord aga teistsugune. Aastakümneid kestvad ilmavaatlused aitavad märgata muutusi, mis eelnevad tõsisematele loodusõnnetustele ühes või teises paikkonnas. Ajapikku kujuneb pilt äikese, paduvihmade jt. ohtlike ilmanähtuste meelisteekondadest. Teadusmeeste asi oleks põhjused avastada. Varasematel aastatel pole Eestis nii palju keeristorme (trombe) lühikese aja vältel märgitud, kuid ega nende esinemist pole nii väga uuritudki. Siiski on fakt, et 80-test aastatest alates on keeristormide arv ja raskusaste järk-järgult suurenenud. Neid pole vaid registreeritud ega loodusvaatlejatele teatatud. Muide, hoiatuseks autoliiklejatele – Eestis ringi sõites hakkavad silma maanteede-äärsed välgutabamusega puud. Neid on liiga sageli, et lihtsameelselt uskuda – autosõidul äikest pole vaja karta. Ja paduvihma ajal on targem auto peatada. Mustvees oli kohalike elanike sõnul juuli alguse suursajus (53 mm sadas mõne tunniga) aeg-ajalt nähtavus vaevalt 10 meetrit – ees seisis läbipaistmatu veesein!

Põllupidajatel on peaaegu üle-eestiliselt sarnased mured – vihmad ei lase tööd teha. Eesti keskmine juunikuu sademete hulk oli 139 mm (norm 56 mm), olles suurim viimase 50-aastase vaatlusaja jooksul. Madalamatel maadel püsiva vee pealtauramine on väike. Juunikuu keskmine suhteline õhuniiskus oli 80 % (võiks olla 40-60 % vahel). Päikesepaistet on samuti olnud vaid 80 % normist, tugevad tuuled puhuvad enamasti koos vihmadega. Juuni alguspäevade tormi ajal sadas Tihemetsa ümbruskonnas lühiajaliselt rahet (Võrumaad kahjustanud rahepilve ääreala), mis tõenäoliselt kahjustas viljapuude õisi ja lehestikku, püsilillede (pojengide) õiepungi. Aiapidajate arvates pole Tartu poolt tulnud happevihma asjatundjate poolt seni kahjustajaks peetud. Uurime siiski edasi.

Soojuse poolest on põllukultuuride kasvutingimused olnud üldiselt soodsad. Kasvuseisakud on tekkinud liigveest – suviviljapõldudel on lehtede kolletumist, sooja ja niiske ilmaga levivad mitmesugused taimehaigused ja kahjurid. Kartulimardikas on levinud üle Eesti, kõige massilisemalt aga Lõuna-Eestis. Tähelepanek aiapidajatelt: kartulimardikas eelistab sooja, päikesepaistelist söödamaad. Aias viljapuude ja marjapõõsaste varjus kartulitaimedel mardikaid ega tema järeltulijaid pole leitud.

Talirukkil sai tera piimküpseks juuni lõpul, mis on ligi kaks nädalat keskmisest ajast varem. Kõrre pikkus oli mõõdetud põldudel umbes 150 cm piires. Lamandumist pole väga palju, kuigi tugevad sajuhood on põldudelt korduvalt üle käinud.
Suviviljadel oli juuni lõpuks alumine kõrresõlm mullapinnale ilmunud, kõrre pikkus oli 20-40 cm vahel, varajastel sortidel 70-80 cm.
Kartul tärkas juuni esimesel poolel, kuu lõpuks olid arenenud külgvõrsed. Juulis kartul õitseb, madalamatel põldudel aga taimekasv on pidurdunud. Tähelepanu – üksikute laikudena on levima hakanud lehemädanik!
Heintaimede kasv ja areng on olnud kiire, loomine oli varajane. Ebasoodne ilmastik pole heinategu soosinud ja on nii kvaliteetheina varumist takistanud.

Aiapidajatel, kes kasutasid tänavu varasemat külvivõimalust, on olnud rohkem probleeme kahjurite tõrjega kui hilisematel aiamaa harijatel.
Põllupidajatele soovitusena – tõstatage kindlustusküsimused looduskahjustuste kohta juba praegu, sügisel on hilja!

Svea Randmaa

Lugeja kirjutab

Kas elu või ilu?

Nii küsis kohalik prominent intervjuus maakonnalehele, kui valmiv Kilingi-Nõmme laululava jutuks tuli. Laululava nimetati kuue nulliga lõppeva summa neelajaks, kus ehk aastas kord-kaks laulu lõõritatavat. Ilu jäänud kohaliku võimu tahtel elule peale. Päris hästi ei saa küll aru, et kelle elule prominent vihjab, kui koolimaja vajunud lagedega seoses, siis nende kindlustamise eest on hea seisnud just nii kohalik omavalitsus, maavalitsus kui Vabariigi Valitsus ja lagede kindlustamise töö praegu käib. Sealsamas nenditakse, et kui kellelgi hästi läheb, tõmbavat nagu kreissaega. Kirjandusklassiku tsiteerimisena mõeldud kreissae värk läks küll väheke metsa, missugune asjaolu linnas rõõmsat elevust tekitas ning koguni hariduse ja harituse teemalise arutluse leheveergudele tõi.

Ilmselge on, et hästi on paljudel läinud, kõigil neil, kes laululava avamise päeval kas piduliste või esinejatena väljas olid, maavanema suust vabariigis ainulaadse ehitise valmimise puhul häid sõnu kuulsid ja ka kinnitust, et kultuurile kulutatu antud juhul mitte kellegi teise arvelt ei tule ja et linna kehvas seisus koolihoonele pannakse toed alla niikuinii. Hästi on läinud ansamblil Suveniir, kes siin esinemise võimaluse eest kiidusõnu on öelnud, lauljatel ja tantsijatel juba nii Soomest, Saksamaalt kui Hispaaniast, lähematest rääkimata. Prohvet Joeliga koos esinenud Voldemar Kuslap ja Lembit Sibul on lubanud 16. augustil Perede ja Pensionäride Liidu ning Kilingi-Nõmme pensionäride ühiskontserdi korraldada. Selle kõige eitajal peab kõva süda ja omamoodi maailmavaade olema, millest lähtudes noorsoo harimine küll kõhedust tekitab.

Hästi ei läinud neil, kes varem väljaöeldud räigete seisukohtade tõttu häbenesid laululava avamisele tulla, nende seas kahetsusväärselt ka Pärnu Postimehel. Asi ajakirjanikel teadmata ei saanud olla ja lehe operatiivse kohaletuleku kohta olgu siinkohal vanast ajast toodud üks näide. Kilingi-Nõmmes mäletatakse hästi linna bussijaama endist väljanägemist ja vängelt lõhnavat avalikku käimlat. Sellele praeguse sisu ja vormi andmiseks vajalikke ehitustöid ei saanud ju niimoodi teha, et hädalised ehitajale kas või kellu peale soristavad. Oli siis kemmerg kasutamiseks kinni, aga Pärnu Postimehest piltnik silmapilk platsis bussijaamas poseerivat pissihädalist pildistamas. Pilt oli varsti lehes ja jutt juures, et ahistavad ja et Kilingi-Nõmmes ja et ikka see kohalik võim!

Remonditud bussijaama avamisele Pärnu Postimehest ei tuldud, niisama kui nüüd laululava avamiselegi. Kilingi-Nõmme nimi vilksatas nende päevade lehest läbi küll, aga seda seoses ühe teise sündmusega, missugune maakonnalehe arvates lehelugeja jaoks olulisem oli. Lugeja sai teada põlengust Kilingi-Nõmmes. Puumaja põlenud maha, kuigi pritsimehed kolm tundi kustutamisega vaeva olid näinud. Jutt jumala õige, ainult väikese vääratusega. Põleng oli Välinõmmes, mille Viljandi Metsatööstuskeskus kunagi Kanaküla metsadesse madratsite ja jäätisepulkade tootmiseks välja ehitas.

Väga tahaks, et kaasaegse vormi ja sisuga kvaliteetleht nagu Pärnu Postimees iseenda kohta öelnud on, ei kirjutaks tekste, mis Marju Lauristini väljendit kasutades tunduvad tõesti mõnikord olevat juhuslikud, ebaintelligentsed, tasakaalustamata.

Jaago Lensment