Nii pidigi minema ...

Siiri Schmidt on juba neljas Kilingi-Nõmme neiu, kes on kroonitud „Miss Pärnuks”.
13. veebruaril valiti Sunset Clubis „Miss Pärnu ‘99”. 8 neiu hulgast tunnistati parimaks 17-aastane Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi abiturient Siiri Schmidt, I printsessiks sai publiku lemmik Kairit Järve ja teiseks printsessiks Triin Hinrichson. “Miss Pärnuks” on varem kroonitud ka Sigrit Apsalon (Karotam), Cerlin Pesti ja Kristina Kaun.

Siiri, mis tunne Sul on?
Siiri Schmidt: Hea tunne on. Olen veel õnnejoovastuses. Iga kord, kui mõtlen selle peale, tuleb naeratus suule. Ma ei suutnud seda uskuda, et olen missiks valitud. Mul olid jalad nõrgad, kui öeldi, et järgmised missivalimised peaks Kilingi-Nõmmes korraldatama. Alles siis sain aru, kui olin toolile istunud.

Peakorraldajad olid Meeli Pärna ja Heiki Künnapas, liikumise seadsid Laine Mägi ja Marko Sassian. Tänavu toimus “Miss Pärnu” valimine kümnendat korda.
Õhtu koosnes viiest voorust:
I – Bastioni kleidid: punast ja sinist värvi kerged suvekleidid. Siiri kandis selles voorus punast kleiti. Peale I vooru tutvustasid missikandidaadid ennast pealtvaatajatele ja žüriile.
II – trikoovoor: alguses kanti trikoode peale triiksärki ja mindi siis lavalt ära. Rahvas plaksutas neiud tagasi ning siis tuldi juba ilma särkideta.
III – Bastioni kostüümid: stiilsed püks-ja seelikkostüümid, mis tundusid seljas väga mugavad. Omapärasest materjalist valmistatud rõivad, mis jätsid esindusliku mulje.
IV – Playbox (fantaasiavoor): voor, kus tuli jäljendada oma lemmikartisti. Siiri tegi Vengaboys nende lauluga „We like to party”. Talle olid abilisteks õde Maiken ja Nataly Pahapill. Selles voorus jäljendati veel Kuldseid Linte, Vanessa Maed, Marju Länikut ning veel teisigi tuntud artiste.
S. S.: Aitäh Liisi Koiksonile, ta emale ja õmblejale, kes õmbles kõigile meile kolmele kostüümid ühe õhtuga.

Peale fantaasiavooru oli väike intervjuu neidudega. Õhtujuht Andrus Vaarik püüdis välja uurida, missugused on missikandidaatide meesideaalid.
S. S.: Mul pole meesideaali veel välja kujunenud ega oska seda kusagilt otsida. Arvan, et olen veel noor , et sellele küsimusele vastata.

Viimases, viiendas voorus olid neiud õhtukleitides. Neidudel oli nii kahju, et missivalimine hakkas lõpule jõudma. „Miss Pärnu” oli veel vaja välja kuulutada.
S. S.: Tüdrukutega saime omavahel hästi läbi. Pinge puudus täielikult. Peale kolmandat vooru ei tahtnud me uskuda, et seda kena üritust veel nii vähe järele on jäänud. Tundsime, et kohe peame midagi tegema.

Iga vooru järel vahetati neidudel soenguid. Seekord tegi soenguid ilusalong “Veenus”. Soenguid vahetati vastavalt soovile ja kostüümile.

Fotot: Miss Pärnu '98 Kristiina Kaun ja Miss Pärnu '99 Siiri Schmidt.

Siiri, mis Sinust saab pärast kooli lõpetamist?
S. S.: Ma ei tea nii täpselt öelda. Tahan ülikooli minna, kuid praegu on kõige tähtsam eksamid edukalt sooritada. Hetkel on küll lootusetu tunne, sest pole saanud eksamiteks korralikult valmistuda.
Kuidas Sa jõuad kõike teha, sest tegeled laulmise ning iluvõimlemisega? Kuidas sisustad oma vaba aega?
S. S.: Kui ma ei teeks midagi, siis ma ei jõuakski midagi teha. Kodus istudes on tunne, et ei tahagi midagi teha. Aga kui on tegevust, siis tean, mida veel on vaja kõik ära teha. Oma vaba aega sisustan sellega, et vaatan televiisorit või mängin kaarte. Mulle meeldib siiski rohkem tegutseda, sest niisama istumist ma ei salli.

Sõbrapäeval polnud Siiril vaba hetkegi, sest ta istus kogu päeva telefoni juures, võttis õnnitlusi vastu ning jagas muljeid. Siiri tundis siis, et tahab peitu pugeda või kuhugi ära kaduda. Siiri ei poe peitu ega kao, vaid sõidab märtsikuus Hispaaniasse. Rohkem ei oska ta oma eesootava reisi kohta öelda.
Siiri, Sa ei tahtnud alguses missivõistlustele minna, kuid miks otsustasid ümber?
S. S.: Jah, alguses olin kategooriliselt vastu. Ja olin sel päeval ka Saaremaal konkursil, kui eelvoor toimus. Kristina soovitas mul minna, siis rääkis Sigrit mu emaga ning siis omakorda minuga. Ema ja isa julgustasid mind, sõbrad toetasid mind samuti. Võtsin julguse kokku, võtsin asjad ja läksingi. Nüüd peale missivalimisi soovitan kõigil tüdrukutel minna, sest kaotada pole midagi, alati saab midagi juurde.
Raivo Kiisler kutsus Sind Eesti Missi valimistele, kas lähed?
S. S.: Mind kutsuti küll. Aga kõige tähtsamaks pean praegu seda, et mul on kevadel vaja kool lõpetada. Aga arvan, et proovimise ja kogemuste pärast oleks läinud.

Alguses oligi Siiril hirm selle ees, et kõik ootavad temalt traditsiooni jätkamist – missitiitli võitmist, kuid lõpuks ei lasknud ta end sellest häirida. Missivõistluselt sai ta palju häid ja uusi sõpru. Ka elus esimest korda ratsutada. Siiri arvab, et ta poleks muidu kunagi läinud lastekodusse, aga peagi lähevad kõik neiud sinna tagasi, et siis koos lastega vaadata videot missivalimistest. Eriti tähtsaks peab Siiri seda, et sai enesekindlust ning väljendusoskust juurde, sest igas kohas, kus käidi, tuli alati endast rääkida ja vastata küsimustele.
Kui Sa oleksid „Miss Pärnu” korraldaja, kas Sa muudaksid midagi?
S. S.: Ei muudaks. Olin korraldusega väga rahul. Korraldajad õpivad ise ka iga aastaga midagi juurde. Aastast aastasse läheb missivalimise korraldus paremaks.

Siiri tänab kõiki, kes teda aitasid ja talle pöialt hoidsid.
Palju jõudu ja jaksu.

Madis Räästas

80 aasta tagused sündmused

Sääl kaugel kaugel Narwa piiril
Maa werest punane
Noor Eesti sõdur weresees
On waenlase kuulidest haawatud

Oma wäsinud käed ta rinnale säeb
Ja õhkab haledast:
„Ei wõi iial unustada sind
Mu kallis Eestimaa!”

Katkend salmist Vabadussõjas Scouts pataljonis võidelnud Uibomaa talust pärit Märt Parroli päevikust.

Foto: Ratsaluutajad Vabadussõjas.

28. november 1918. Eesti Ajutine Valitsus kuulutas: „Teadku seda kõik. Vene valitsus on põhjuse teatamata, väesalkadele käsu andnud üle Eesti Vabariigi piiri tungida. Narva juures on juba vaenulik tegevus Eesti riigi piirides. Vaenulised väesalgad tungivad edasi ja iga osa Eesti riigist, mis nad oma võimu alla võtta suudavad, ähvardab nälg, sest piirikaitse purustamise tagajärjel kaovad meilt kõik toiduainete tagavarad laialisse Vene riiki, kus praegu kibe nälg valitseb.”
1. detsembril avaldas pea- ja sõjaminister K. Päts Ajutise Valitsuse uue kuulutuse: „Isamaa on kõige suuremas hädaohus. Pealetungijaid ei ole palju. Neid tagasi lüüa oleks tühiasi, kui Eesti rahval oma korrapärane sõjavägi oleks. Seda ei ole me väliste takistuste pärast veel jõudnud luua. Valikut ei ole. Kui tahame oma maa laastamise, paljaks riisumise ja käega katsutava hukkamineku eest päästa, siis on vaja vastu hakata.”
Eesti Ajutine Valitsus pani 1. detsembril ette: „Et mobilisatsiooni läbi viia ja tugevat rahva sõjaväge luua, otsustas Ajutine Valitsus, et kõik valitsuse ja omavalitsuse asutused oma hariliku töö, peale kõige hädalisema jooksva asjaajamise, seisma panevad ja sõjaväe valitsusteks muutuvad, kes sõjaväele mehi, sõjariistu, toiduaineid, raha, talveriideid, hobuseid ja veovankreid muretsevad.”

Foto: Abina Inglismaalt saabunud kergekuulipildujad Lewis on jõudnud rindele.

„Vallavalitsused peavad jalamaid järgmised komisjonid ametisse panema:
1. Rahaasjanduse komisjoni, kes ühe nädala jooksul sundusliku riigilaenu vallast sisse nõuab, sellekohased protokollid teeb ja kviitungid välja annab.
2. Rekvisitsiooni komisjoni, kes rahva-sõjaväe jaoks talveriideid ja muud kehakatet sunniviisil kokku võtab. Iga vald peab andma 10 talvekasukat ehk vene soldati sinelit, 10 talimütsi, 20 villast tekki ja 20 paari kõlbulikke saapaid, 20 paari villaseid pealispükse, 20 villast vene soldati pealissärki ehk villast kuube, 25 sooja särki ehk kampsonit ja 50 paari ihupesu. Iga talu peab andma 1 paari villaseid kindaid ja ühe paari villaseid sokke. Valdade hulka on ka mõisad arvatud.
3. Rahvaväe komisjoni, kes lipu alla kutsutavad mehed kokku käsutab, neile tarbe korral puuduvad soojad riided ja jalanõud kätte annab ning nad maakonnalinna saadab.
4. Moonavankrite ja hobuste võtmise komisjoni. Iga vald (mõisad hulka arvates) peab andma 10 hobust ühes hobuse riistadega ja 7 vankrit. Iga sadul, mis iganes kuskil talus või mõisas olemas, võetakse sunni viisil rahva-sõjaväe tarvis ära.
Kõik äravõetavad talveriided, vankrid, loomad hobused, sadulad, hobuseriistad hinnatakse komisjonide poolt. Maakonna- ja linnavalitsused peavad jalamaid ladude jaoks ruumid muretsema. Linnavalitsused peavad kasarmute kordaseadmiseks komisjonid ametisse panema.”

Et võitlusvaimu rindel tõsta, asutas Eesti Ajutine Valitsus 20. detsembril 1918 autasu, milleks sai tasuta maa andmine neile, kes vaenlase vastu võideldes rindel erilist isiklikku vahvust üles näitasid, said lahingutes haavata, aga ka kaitsjate perekondadele, kelle omaksed rindel langesid.

Eesti alustas sõda peaaegu paljaste kätega. Sõjaministeeriumil puudusid sõjariistad, riided, jalavarjud, toidumoon, polnud isegi sõjakaarte ohvitseridele kaasa anda.

Foto: „Ühistöö" mälestusmärk.

Vabatahtlike kodanike osavõttu vabadusvõitlusest hakkas juhtima ühiskondlik organisatsioon „Ühistöö”, mis asutati 8. detsembril 1918 ja mida juhtis V. Päts. Organisatsiooni „Ühistöö” põhikirja tõi Pärnusse Nikolai Päts, kes oli peaministri vend ja 15. detsembril tulid Pärnu teatrisse „Endla” kokku mõnikümmend seltskonnategelast, kes valisid juhatuse. Esimeheks sai ajakirjanik J. Karu, kassapidajaks J. Kurg, asjaajajaks N. Päts ja sekretäriks A. Könning. Hiljem küll koosseis muutus ja laekahoidja kohale asus August Klein ning „Ühistöö” tegelikuks juhiks sai J. Jäärats. Organisatsioon „Ühistöö” koosnes mitmest toimkonnast, nagu haavata saanute abistamine, korjanduste, sõjaväe põgenike, sõjavangide toetamise, reklaami- ja majandustoimkond. „Ühistööst” sai vahelüli tagala ja rinde ning sõjaväe ja rahva vahel. Hiljem kasvas „Ühistööst“ välja iseseisev organisatsioon Eesti Punane Rist, mis asutati 18. jaanuaril 1919.

Üheks Pärnu „Ühistöö” suuremaks ettevõtmiseks oli soomusauto ehitus. Auto ehitati raudteevalitsuse kitsarööpmelise raudteeveduri garaažis ja eesvedajateks olid polkovnik Puskar, lipnik P. Päts ja Riia Polütehnikumi üliõpilane V. Jäärats. Vaidlusi tekitas küsimus, millest ehitada. Kes pakkus, et laudadest, kes betoonist. Aluseks võeti Prantsuse veoauto Delahaye, millele siis tammepuust kaared ja lauad üle pandi. Hobustega toodi Tallinnast Balti laevatehasest 7 mm paksused terasplaadid, mis siis laudadele peale pandi nii, et pind oleks võimalikult kumer ja et kuulid läbi ei tuleks. Kaarte vahe, mis oli umbes 50 mm ja mida katsid nii seestpoolt kui väljastpoolt lauad, topiti tihedalt lina täis, et see püüaks terasplaadist läbilastud kuulid kinni. Kõige peale ehitati laskeavadega torn. Materjal saadi kokku annetustena, kusjuures Bliebernichti õlletehas andis 10 000 marka. Peale edukat kohapealset proovisõitu lähetati soomusauto 28. veebruaril 1919 rindele. Sohvriks oli autojuht Hendrikson ja sõdurid ristisid soomusmasina Vanapaganaks – oma iseäraliku väljanägemise tõttu.

Samuti ehitati ja komplekteeriti Pärnus kitsarööpmeline haavatute transpordiks kohandatud rong. Igasse vagunisse mahtus 12 haavatut. Vagunites olid konksude otsas kolmelt realt presendid, mis olid kokku õmmeldud vanadest soolakottidest. Patjadeks kasutati puhtaks pestud saiajahu kotte, mis olid täidetud Sindi kalevivabriku riiderestide ja jäätmetega. Vagunites olid eraldi kupeed arsti, velskri ja halastajaõdede tarvis. Ei puudunud ka erivagun, kus suures katlas vett keedeti. 12. jaanuaril sõitis sanitaarrong dr. Talviku juhtimisel rindele.

Foto: Eesti Vabariigi 10. aastapäev Kilingi-Nõmmes. Foto on pildistatud praeguse Edu poe eest bussijaama suunas.

„Ühistöö” tuli appi, korjas annetusi. Kooliõpilased annetasid oma hõbedast koolimärke ja koolitüdrukud õmblesid riidest pesu rinde jaoks. Suur abi oli välisabist, mida tõid soomlased ja inglased.
Pärnu „Ühistöö” organisatsioonid töötasid ka Voltvetis ja Kilingi-Nõmmes. Organiseerimise algusest kuni 1. juulini 1919 oli Voltvetis 2964 marka ja Kilingi-Nõmmes 719 marka annetusi laekunud.

Suuremad lahingud Vabadussõjas peeti jaanuaris 1919 Narva rindel, kus Eesti väed said võidu. Kahjuks õhkisid venelased taganedes Narva raudteesilla ja seetõttu oli Eesti soomusrongide kasutamine ida pool silda võimatu. Venelased tegutsesid aktiivselt aga oma soomusrongidega Jamburgi-Narva ning Oudova-Narva raudteel ja nii tuli Eesti suurtükimeestel koos jalaväega pidada pidevaid tõrjelahinguid, et hoida vaenlast Narvast eemale.

Meile lähemad lahingud veebruaris 80 aastat tagasi toimusid lõunarindel Taagepera ja Mõisaküla ümbruses. Lõunarindel oli eestlaste kasutuses 1 soomusauto (Vanapagan), 3 kitsa- ja 4 laiarööpmelist soomusrongi, 12 miinipildujat, 242 kuulipildujat, 43 suurtükki ja 11 000 tääki. 6. jalaväepolk lahkus 7. jaanuaril 1919 Voltvetist, et sisse marssida Mõisakülla, mis oli venelaste poolt maha jäetud (Vt. „Uudistaja” nr. 2 (38), 20. veebr. 1998.) ja järgmine päev soomusrongi toetusel vallutati Ruhja. Kahjuks ei suhtunud läti elanikkond eesti sõduritesse kui vabastajatesse. Arvati, et eestlased tahavad Lätimaa vallutada ja nii lõhuti eestlaste sõjaväe sideliine ja kohati püüti isegi tulistamisega eesti sõdureid taganema sundida. Sellises ebastabiilses olukorras, kus oldi vastamisi Vene sõjaväe ja Läti vaenuliku elanikkonnaga, taandusid meie väed Ipiki-Kirbla joonele, kuhu jäädi kaitsepositsioonidele.

Foto: Kollektsionääride klubi „Varia" poolt välja antud mälestusümbrik Kanakülast pärit Vabadussõjas hukkunud sõdurite mälestuseks.

Jaanuaris venelastelt tagasi vallutatud Tartu eest andis Eesti Ajutine Valitsus 20. jaanuaril 1919 Eesti sõjavägede ülemjuhatajale polkovnik J. Laidonerile kindralmajori auastme. 1. veebruaril vallutati Võru, 2. veebruaril Valga ja 4. veebruaril langes meie vägede kätte Petseri linn. Tehes eelpoolvallutatud linnades tutvumisringkäiku, tõdes sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner, et tuleb jätkata pealetungi Pihkva suunas. 14. veebruaril vallutati Irboska ja samal päeval vallutasid 6. jalaväepolgu väeosad koos Pärnu kaitseliitlastega Heinaste.
24. veebruaril peeti kõigis Eesti suuremates linnades ja alevites paraadid, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 1. aastapäevale.

Ennastsalgava töö ja abi eest Vabadussõja aegu rinde heaks peeti inimesi meeles 19. mail 1921. aastal, mil organisatsioon „Ühistöö” jagas oma tublimatele mälestusmärke.
Sinise põhjaga kuldmärgi valge lindiga said Kilingi-Nõmmest Abert Oissaar ja Liidia Voll, sinise põhjaga hõbemärgi valge lindiga said Marie Paltman, Emilie Nurk, Aleksander Pumpernikkel ja Aliide Kartau.

Pildimaterjal pärineb Urmas Pulga ja autori erakogust.

Olev Paukson