Lk. 3 

Mida arvata korteriühistust?

Omandireformi kohta on öeldud, et see polegi muud kui varade ühtede omanike käest teiste kätte kantimine. Võiks arvata, et kellel siis kerge vaevaga omanikuks saamise vastu midagi võib olla, aga elu näitab, et vahel on ka. Korterite erastamisega linnas on asjad ühel pool, aga nagu teada, läks seegi asi kõhkluste ja kartustega. Heameelega hakkasid erastamise teel korteriomanikeks need, kes soovisid selle kohe rahaks teha. See tehing on näidanud ennast kena ja kindla teenimisvõimalusena. Kellel korterit eluasemena vaja oli, need olid ettevaatlikumad. Seni oleks nagu remont ja elamute korrashoid kas siis sovhoosi või majavalitsuse mure olnud, pärast erastamist kas tee ise või lase laguneda. Asi ei olnud küll seadusetähe järgi päris puhas, sest eluruumide erastamise kord nägi ette suhete jätkamist majavalitsusega kuni korteriühistu asutamiseni, hooldustasu maksmist korteriomanike poolt ja hooldust ning remonti makstud hooldustasude piires majavalitsuse poolt. Meil ei tehtud ühte ega teist ja elamine sai hooldusrahade võrra odavam. Aga see pidu ei saa kaua kesta, sest elamud jätkavad lagunemist omasoodu. Elu näitas, et nende töödega, milliste tegemist enne erastamist majavalitsuse käest vihaselt nõudmas käidi, kannatab oodata. Endile ise elamu ehitanud omanikud tavaliselt niisugust luksust lubada ei saa ja üürimajas elamine võtab teadagi kõva kulu. Ainult uusomanikud võtsid odavat elu nautida, mis sest, et katus pea kohal ja seinad ümber tasapisi murenemist jätkavad. Ja mida sa seal parandad, ega see minu katus üksi pole, raha ka parajasti vähe ja mõned majaelanikud ehk ei olegi nõus kaasa lööma.

Nii see eluke veereb kuid koguni mitte kõigil. Aia 1A, 5, 11, 20, Kantsi 7, Kiriku 11, 11A, 13, Kooli 5, Nõmme 3, 17, Sambla 2, 13 ja Turu 5 elamutes on korteriühistud asutatud või asutamisel. Seadus ütleb, et korteriühistu on korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Äraseletatult on korteriühistu mõte viie ja enam korteriga elamute korteriomanike õiguste ja kohustuste omavahel ärajagamine. Kohustada peab ju ka seda saama, kes ütleb, et las laguneb, mina ei maksa. Vaja on aga, et elamu kaela ei kukuks ja katus vett peaks.

Küsitud on, et kas ühistu on kohustuslik? Ei ole kohustuslik, on rohkem vajalik. Vajalik on kanda korteriomand koos sellele vastava muu osaga elamust ja mõttelise osaga maast kinnistusraamatusse, sest muidu ei võimalda seadus alates tuleva aasta lõpust korterite müüki, kinkimist või pärandamist. Vajalik veel selle poolest, et ainult nimetatud tähtaja lõpuni saab maad erastada EVPde eest, mis on edaspidisega võrreldes mitmeid kordi odavam. Kinnistusraamatusse kandmiseks ei ole korteriühistu tingimata vajalik. Nelja ja väiksema arvuga korteritega elamute puhul seda ei nõutagi. Seni on neljakorterilistest elamutest kinnistusraamatusse kantud Pärnu 25, Sambla 4, 6 ja 8. Ka neil on vaja kokku leppida oma elamute ühise majandamise asjad. Nende elamute korteriomanikud on käinud vajalikke ametiasutusi pidi kõik neljakesi, on kogunud ette nähtud kulutusteks raha ja kandnud kulutusi kokkulepitud proportsioonis. Kui ollakse valmis neid käike käima näiteks seitsmekesi (konkreetselt Pärnu 43), kaheksateistkümnekesi või kahekümne neljakesi, siis miks mitte. Aga kui sellest seltskonnast keegi loobub või ei saa ükskõik kui mõjuval põhjusel vajalikul kellaajal vajalikus ametiasutuses koos teistega olla, siis jääb asi selleks korraks katki. Ühistu puhul ajab asja selleks volitatud isik, ühistu esimees või juhataja, rahaasju ja arvepidamist korraldavad selle töö peale usaldatud inimesed.

Korteriühistu asutamine on kindlate reeglitega, ka mõningast kulu nõudev ja asjaajamisega mitte kursis olevale inimesele päris keeruline protseduur. Linnavalitsus on soovijaid selles asjas aidanud, vaja ainult sellekohase sooviga esineda. Mis puutub selle kohustuslikkusesse, siis sundust siin ei ole, aga asjasse puutuvate seaduste (Korteriühistuseadus; Korteriomandiseadus) täitmist soovitaks küll, eriti kui need võimaldavad asja kindlate, äraproovitud reeglite järgi ajada. Aga oma vara, seda enam elamute korteriomanike ühisvara mõistlik valdamine ja selle mõttetu hävimise vältimine võiks igaühe sisemine sund olla.

Jaago Lensment

Maailmanimega suurriigi esindajana Saksamaal

Alates 1947. aastast on järjepidevalt Saksamaal toimunud maailma noortele rahvusvaheline teaduslik suvekursus. Nii ka tänavu, seekord juba 51. korda. Teemaks sedapuhku “Saksamaa täna – keel, ühiskond, riik, kultuur”.
Tänavu kogunes kolmeks nädalaks Kieli Cristian-Albrechtsi Ülikooli 97 noort 24-st maailma riigist.
Eestimaalt oli osavõtjaid 7. Tallinna kõrgkoolidest 4: Aljona Kurbatova, Gerly Nael, Maria Seripova ja Tõnu Tuppits; Tartu Ülikoolist saksa filoloogia õppejõud Kaari Antzon, III kursuse üliõpilased Tähti Tingas ja allakirjutanu.

Foto: Eksootiline nelik kolmest maailmajaost (vasakult paremale): Yuko Jaapanist, Miriana Itaaliast, Annika Eestist ja Kris USAst.

Suvekursus küll, aga õppima pandi meid kõvasti. Juba teisel päeval sooritasime enamikule üsna krõbeda keeletesti, mis jagas meid kuude erineva raskusastmega rühma. Kahel eestlasel õnnestus end ülemastmesse testida (K. Antzon ja A. Matson). Tihe töö toimus 9.00 – 18.00 neljal päeval nädalas. Teadmisi saime nii Saksamaa poliitikast, ajaloost, majandusest, õigusest, kirjandusest kui ka käimasolevast õigekirjareformist. Loengute lõppedes toimusid diskussioonid, veendumaks, et teema on kohale jõudnud.
Meeldiv oli kogeda, et Põhja-Saksamaal teatakse Eestit päris hästi ja eriti Läänemere-äärses regioonis ollakse väga huvitatud koostööst balti riikidega.
Professor dr. R. Alexy õigusloengus ei jätnud õppejõud märkimata, et Eesti oma põhiseadusega on ainuke riik maailmas, kus on sees paragrahv ka rahvuslikust identiteedist.
Saksamaa Justiitsministeeriumi Euroopa Küsimuste Osakonna juhataja (Ministerium für Justiz, Leiter der Abteilung Europaangelegenheiten) hr. Werner Kindsmüller väitis oma loengus, et Eestimaal valitseb ikka veel Vene õigus. Just hiljuti oli ta naasnud Eestist, kus sõlmiti koostööleping, et aidata uus õigussüsteem üles ehitada.
Hr. Kindsmüller teadis ka, et eesti rahvas suhtub Euroopa Liitu skeptiliselt. Tõenäoliseks pidas ta tagasilööke põllumajanduses, kuna peaaegu kõikides kandidaatriikides pole perele orienteeritud põllumajandus Euroopa turul konkurentsivõimeline.

Neljal päeval nädalas ammutasime teoreetilisi teadmisi, kolmel päeval praktilisi. Maateaduslikud ekskursioonid viisid meid Põhja-Friisimaale, Hamburgi, Schleswigi, Lübeckisse, Ostholsteini, Molfseesse…
Olles Lübeckis, nautisin ekslemist Thomas ja Heinrich Manni radadel. Külastades nende maja-muuseumi, tõusis mu silme ette pilt Thomas Manni uhkest Buddenbrookide majast. Kujutluspilt oli eriti värske sellepärast, et olin Manni alles hiljuti põhjalikult tudeerinud.
Kolmandal Kielis viibimise päeval olime kutsutud raekotta linnapea hr. N. Ganseli vastuvõtule. Tundsin end tõelise maailmanimega suurriigi esindajana, kui linnapea, kuulnud, et olen Eestist, lõi minuga pokaali kokku, öeldes sulaselges maakeeles: terviseks. Minu imestunud järelpärimise peale teatas ta, et oma esimese välisvisiidi linnapeana tegi ta Tallinna.

Peaaegu saja välistudengi viibimine Kielis tekitas ka ajakirjandusel meie vastu huvi. Intervjuud võttis ajaleht Kieler Express am Wochenende erinevatelt noortelt: Jaapani neiult Yuko Arak'ilt, itaallannalt Miriana Florio'lt, eestlaselt Annika Matsonilt ja Ameerika noormehelt Kris Humbargerilt.
Pealkirja all “Kauneim Kielis on rand” rääkisime oma esmamuljeist. Mina kiitsin ka Tartut, kuna kaasaegne moodsa arhitektuuriga Kieli ülikool Tartu alma materi vastu ei saa.
Hiljem oli võimalus külastada Kieler Nachricten'i toimetust, kus saime ülevaate ajalehe valmimisest ja maailma soojade uudiste vastuvõtmisprotsessist. Toimetuse Internetis surfates tutvusime kogu uudistepaketiga.

Foto: Kieler Nachrichten'i toimetuses: uudised kui soojad saiad.

Oma õhtuid täitsime ühiste diskodega. Tuli välja, et kõiki maailma noori võib ühendada ka kaardimäng. Tõsi küll, see polnud mitte meie mõistes “turaka tagumine”.
Põnevalt põrkasid kokku ka erinevate maade kultuurid. Näiteks Egiptuse noormees Abu Zeid (perekonnanimi) Amr Shaker Hammad (ees-, isa- ja vanaisa nimi) oli ühise teleri vaatamise ajal kimbus, kui ekraanile ilmusid bikiinides näitsikud. Religiooni ja kasvatuse mõjul pööras ta pea kõrvale ega vaadanud enam. Hiljem püüdis ta kohalike kommetega siiski kohaneda. Kummaliselt käitus suvekursuste korraldajate arvates osa Venemaa üliõpilasi, kes kursuste töös ei osalenudki, väites, et nad ei taha saksa keelt rääkida. Miks nad siis sinna üldse tulid?

Kieli ja Tartu ülikoolid on partnerlussuhetes, tänu millele minulgi avanes võimalus ennast seal arendada ja täiendada. Sõit Kieli sai teoks Saarde koduvalla osalisel toetusel.
Kieli Christian-Albrechtsi Ülikool andis kõigile osavõtjaile osavõtutunnistuse ja neile, kes sooritasid hindelise lõputesti, ka keeletunnistuse. Kõik 7 noort Eestimaalt said mõlemad paberid.

Annika Matson
Tartu Ülikooli germaani filoloogia III kursuse tudeng

Arenemas on uus, noorsugu puudutav projekt

24. septembril viibisid Kilingi-Nõmmes linnas ja Saarde vallas Västmanlandi Kommuuni Tervisekaitseosakonna juhtspetsialist ning projektijuht Inger Paris ja Andres Kook Rootsist. Neid saatis psühholoog Ene Kurm Pärnust. Inger Paris juhib ka koostööprojekti Pärnuga, kuhu tahame lülitada ka meie piirkonna inimesi. Projekt on suunatud eelkõige tööle noortega, sest samuti nagu Rootsis on ka meil tekkinud nähtusi, mida varem noorte hulgas ei olnud – narkootikumid, alkoholi tarvitamine ja suitsetamine üha nooremate ja nooremate hulgas, jõhker käitumismaneer nii koolis kui kodus.

Mõned aastad tagasi oli kujutlematu, et teismeline poiss saadab oma ema või isa peepunkti, nüüd on selline roppuste kasutamine tavaline isegi õpetajate suhtes. Sellisel puhul ei ole abi kortsuskulmul näägutamisest, me peame teadma, mis kutsub esile jõhkruse, tihti isegi julmuse. Kuidas nende noorte usaldus võita, et neid aidata? Sest abi nad vajavad, ükski laps pole loodud kurjuse jaoks, sellele on teda tõuganud olud, mis last ümbritsevad.

Ei saa ütelda, et meil nende küsimustega üldse ei tegelda, meil töötab noorsoopolitsei, koolides on tervise- ja perekonnaõpetuse tunnid, keskkoolis töötab psühholoog. Ometi süvenevad aga koolipelgus ning sellega kaasnevad nähud – õppeedukuse langus, hulkumine jne. Ka Kilingi-Nõmme on vaja luua keskus, mis nõustaks noori ja miks mitte ka lapsi. Keskus on vast liiga uhkelt öeldud, piisaks vast kenast, soojast ruumist neutraalsel (mitte koolis) pinnal, kus noort inimest kuulaksid ära nooremad inimesed, kes oskaksid anda nõu või suunata abivajaja selle inimese poole, kelle võimuses on konkreetsel juhul hädalist aidata. Esmakordselt kuulsin Ene Kurmilt, et Pärnus noorte Nõustamiskeskuses töötavad gümnaasiumiealised nõustajad, endavanustele murede lahendust otsides.

Inger Paris oli siin, et pakkuda abi nende probleemide lahendamiseks. Konkreetselt otsustati käivitada projekt, mis taotleks finantse Euroopa Liidu rahadest, et luua Kilingi-Nõmmes noortenõustamispunkt. Kohese pakuvad nad aga välja koolituse umbes kuuele meie piirkonna inimesele – gümnaasiumi arst, tervisekasvatuseõpetajad gümnaasiumist, Tihemetsa Põhikoolist ja Tihemetsa Tehnikumist, noorsoopolitsei, koolipsühholoog, sotsiaaltöötajad. Ka lubasid nad saata õppematerjale meie koolidele.
Päev, mis kujunes pikaks ning huvitavaks aruteluks, väljasõitudega kohalikku haiglasse ja Tihemetsa Põhikooli, andis meiepoolsetele arutelus osalejatele K. Kiipusele, T. Lapile, E. Tallole, M. Kurrile ja allakirjutanule tunde, et Inger Paris käis siin tõsiste töö- ja aitamisplaanidega, mis ka kindlasti ellu saavad viidud. Hr. Andres Kook oli kaasas tõlgina, kuid tunda oli, et ta on nende probleemidega hästi kursis ja võib loota temapoolsele abile ka järgnevas koostöös

Mae Annast

Veelkord toetustest

Koos kooliajaga jõuab igal aastal kätte aeg, mil lastega peredel on sageli näpud põhjas, sest väljaminekud on kindlasti suurimad aastas. Sellele on mõeldud ka meie omavalitsuse tasandil, sel aastal anti toetust üldhariduslike koolide õpilastele, kes on pärit kehvema majandusliku olukorraga peredest. Toetust jagati printsiibil: kõigile paljulapseliste perede õppivatele lastele, neile, kellel vähemalt üks vanematest meie andmetel ei tööta ja neile, kes olid esitanud põhjendatud avalduse. Toetust ei makstud neile lastele, kes lõpetasid sel aastal põhikooli, kuna selleks ajaks ei olnud veel teada, kes jätkab oma õpinguid, kes mitte. Neil, kes edasi õpivad ja toetust vajavad, palun pöörduda linnavalitsuse sotsiaalnõuniku poole. Kokku maksti koolialguse toetusi välja 22700 krooni. Loodame, et see raha pisutki leevendas perede muresid koolitarvikute muretsemisel.

Suurt elevust ja seda negatiivses mõttes on toonud sel septembrikuul koolitoidu maksmine. Tasuta koolilõunat on võimaldatud igal aastal alates oktoobrikuust, nii ka nüüd. Teisiti ei ole see kuidagi võimalik, sest avaldusi tasuta koolilõuna saamiseks hakatakse esitama kooliaasta alguses ning neid läbi vaadata saab siis, kui linnavalitsuses on olemas nii avaldused kui kooli õpilaste nimekiri. Koolitoidu raha on linna eelarvesse eraldatud aasta alguses ja oleks vastutustundetu seda jagama hakata enne, kui on selge, kui paljude laste vahel jagama peab. 1998. a. eelarvest oleme eelmisel õppeaastal maksnud 3 krooni iga lapse eest, kes sööb koolilõunat, kokku 79 751 krooni, peale selle said 1998 a. eelarvest tasuta lõunat 102 last, kokku 53 211 krooni. Nagu näete, summad ei ole väikesed, ca 26,5 tuhat krooni kuus.

Kohalikus koolis õpib umbes 400 Kilingi-Nõmme last, soodustusega koolitoitu sai neist umbes 345. Sel õppeaastal püüame soodustusesaajate ringi veelgi suurendada, sest ükski laps ei tohi kannatada tühja kõhtu, hoolimata sellest, kui täis või tühi on tema vanemate rahakott. Siinkohal tahan küll teha väikese tähelepaneku, mis igal aastal üha rohkem ja rohkem hinge kriibib. Ajal, mil meie riiki ja valitsust süüdistatakse ajakirjanduses ja ka rahva hulgas lastevaenulikkuses ning väheses toetuses lastele, süveneb sotsiaaltöötajatel arusaamine, et vanemate, eriti isade roll, poleks nagu laste eest vastutamisel üldse enam oluline. Lastel, kelle emad pöörduvad sotsiaalhoolekande poole oma muredega, on ju enamikul ka isad olemas, ometi paistab nende osa tihti lõppevat lapsele oma nime andmisega. Väga sageli tuleb anda tasuta toitu lastele, kelle mõlemad vanemad töötavad, palka pere ülevalhoidmiseks saavad aga nagu ainult emad. Samal ajal kohtame me uljast, elurõõmu täis isa kohalikes kõrtsides lustimas, ehk isegi võõrastele daamidele välja tegemas. Kas häbi ei ole, noored mehed, kui teie laste lõunasöögi peab linnarahvas kinni maksma? On ju vanast ajast kombeks, et mehe mureks on oma pere toitmine ja katmine. Võib-olla on Eesti riigi väikeses iibes süüdi hoopis tõeliste meeste vähesus, mitte ainult riik ja valitsus?

See selleks, tagasi koolitoidu juurde. 15. septembril sain kätte viimased avaldused ja 16. septembril istus linnavalitsuses koos laiendatud sotsiaal-ja tervishoiukomisjoni koosolek. Osa võtma olid kutsutud Kilingi - Nõmme Gümnaasiumi hoolekogust Eve Sinijärv ja Aili Laasi, kooliarst dr. Maddisson ning oodatud olid kõik klassijuhatajad, kes seda ise soovisid. Teatud põhjustel ei saanud kõik kutsutud tulla, kuid rõõmustavalt palju oli kohal klassijuhatajaid. Avalduste läbivaatajate ring oli piisavalt suur ja tulemused peaksid olema kõigiti objektiivsed. Avalduste alusel anti tasuta koolilõuna 95-le õpilasele, peale selle otsustas komisjon: kui peres on üle nelja alaealise lapse, saavad tasuta koolilõuna kõik selle pere kooliskäivad lapsed, kui peres on neli alaealist last, saavad tasuta koolilõuna kaks, kolmelapselise pere lastest saab tasuta lõuna vähemalt üks, loomulikult saavad tasuta lõuna eestkostel olevad lapsed ja orvud. Sotsiaalnõuniku poolt komisjonile eelpooltoodud alustel esitatud lapsi oli 25, kokku saavad selle õppeaasta esimesel poolel tasuta koolilõunat 120 last. Ülejäänud lapsi, kes söövad koolilõunat, doteeritakse samal perioodil kolme krooniga lõuna kohta.

Lõpuks tahaksin öelda, et lõviosa meie linna sotsiaaltoetustest läheb lastega peredele, kuigi olen kuulnud arvamusi, et linn toetab peamiselt vanureid. Loomulikult peame aitama kõiki, nii vanureid kui puuetega inimesi, kuid olen kindel, et aasta jooksul lastega peredele antud toetuste vähesuse pärast me häbenema ei pea. Ja nagu selle kinnituseks oli täna lõunalt tulles südantsoojendav ühelt emalt kuulda, et Kilingi - Nõmmes on tunda hoolt lastega perede suhtes. See ema kolis oma kolmelapselise perega meile paar aastat tagasi Tallinnast. Suur tänu talle hea sõna eest!

Mae Annast
sotsiaalnõunik