Lk. 3 

Tähtpäevakalender

Tähtpäevakalendris tuleb alates käesolevast „Neti Uudistaja” numbrist juttu nendest tuntud ja vähemtuntud inimestest, kes on sündinud, koolis käinud või töötanud Saarde kihelkonnas.

Peeter Puide – 60

Luuletaja ja prosaist Peeter Puide sündis 11. oktoobril 1938. aastal Voltveti metsakooli / Tihemetsa metsatehnikumi õpetaja Edgar Puide pojana. 1944. a. siirdus perekond Saksamaa põgenikelaagri kaudu 1945. a. Rootsi. P. Puide lõpetas 1957. aastal Stockholmi humanitaargümnaasiumi ja 1963. aastal sotsioloogia alal cand philos kraadiga Stockholmi ülikooli. 1961. a. õppis Pariisis Sorbonne’i ülikoolis kultuuriajalugu.
On Rootsi Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige ning “Wellesto” seltsi välisliige. Kirjutab rootsi keeles.
Eesti perioodikas on ilmunud katkendeid tema teostest. On tõlkinud eesti kirjandust rootsi keelde – M. Undi “Sügisball” (1982, koos isaga) ja V. Luige “Seitsmes rahukevad” (1988). Vahendanud Rootsi ja soomerootsi raadiole eesti luulet (P.-E. Rummo, J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, K. Ristikivi, U. Masing, E. Niit) ning tutvustanud Eesti ajalugu ja kirjandust.
Peeter Puide on viibinud korduvalt ka Eestis ja külastanud oma lapsepõlvemaad Tihemetsas.

Karl Pettai

Tarkus tuleb tasapisi

Hommikud “Krõlli” lasteaias on vaiksed. Kostab vaid klaverimängu ja laulu või tasast jooksumüdinat, mis tuleb saalist. On laulu- või kehalise kasvatuse tund.
Huvitav, kas teistes tubades magatakse? Kus sa sellega!! Hommikupoolne aeg on õppimise aeg. Kõikides rühmades toimuvad tunnid.
Tahab ju iga mudilane targaks saada. Lasteaias hakatakse tarkust taga nõudma juba sõimerümas. Ikka nii, et kergemast raskemaks ja lihtsamast keerulisemaks. Nii tulebki tarkus tasapisi ja kooli võib minna päris kerge südamega.
“Krõlli” lasteaias algas juubeliaasta. Kevadel saab lasteaed 20-aastaseks. Üritused, mis sel aastal lasteaias toimuvad, on seotud juubeli ja peredega, sest eks see lasteaed ole ka üks ühine sõbralik pere.
Septembrikuu alguses sai kokku kogu krõllipere ja tutvusime uute lastega, kes sel aastal esimest korda meie lasteaeda tulid. Kõige rohkem uusi lapsi on nüüd mängurühmas.
Aastatega on lasteaial kujunenud ka oma traditsioonilised üritused, mis kindlasti igal aastal toimuvad. Sügisel panevad matkasellid seljakotid selga ja astuvad matkarajale, et tutvuda kodulinna ümbrusega ja leida põnevat loodusest, jätta hüvasti suvega ja minna sügisesse.

Foto: III rühma matkasellid puhkehetkel.

Traditsioonilised on ka mihklipäeva- ning sügispidu. Mihklipäeval lustisid kaks kanget karjapoissi oma lambakarjaga ning kahe toreda oinaga. Peol tutvustati vanarahva tarkusi ja maiustati meeleivaga. Sügispeol said kokku Punamütsike, unine siil ning jänkulapsed. Õpetlikku oli sellelgi peol – saadi teada metsaelanike elust sügisel ja talvel.
Sügise saabumist tähistas lasteaiapere veidi teistmoodi kui tavaliselt. Nimelt korraldati toorsalatite päev. Eesmärgiks propageerida salateid ning leida huvitavaid retsepte ka igapäevamenüüsse. Iga rühm valmistas ühe salati, vanemates rühmades olid kokkadeks lapsed ise. Kogu lasteaiapere sai maitsta kõiki salateid ja oma lemmiku välja valida. Parima salati leidmine oli väga raske. Kõige maitsvamaks otsustati siiski tunnistada VI rühma porgandi-kaalika-majoneesi salat. Eraldi märgiti ära III rühma piimakokteil, II rühma magus õuna-kaalika salat, mängurühma kenad kaunistused, IV rühma retseptikogu ning V rühma salatite väljapanek. Tore, et kaasa lõid ka kokatädid ja juhataja võistkond. Arvan, et salatipäev tõi juurde neid, kes edaspidi salatite söömisest rohkem lugu peavad.
Tulemas on veel traditsiooniline iga-aastane vanavanemate pidu ning üle aasta toimuv perepäev, kuid nendest võite lugeda edaspidi.
Kuna lasteaiaelus on tähtis koostöö lastevanematega, korraldati rühmades lastevanemate koosolekud, kus tutvustati õppeaasta eesmärke, laste elu lasteaias ning anti nõuandeid ja soovitusi laste arenguks.

Evi Lapp

Kuidas portreteerida moodi?

Taustaks sobiksid definitsioonid.
MOOD on riietuses ja soengutes, et kui kena näed välja.
MOOD on siuke asi, millega inimesed kaasas käivad, riided ja soengud.
MOOD tähendab, et käid ajaga kaasas ja paned igasuguseid riideid selga.
MOOD on väga uhked ja ilusad preilid.

Taustaks sobiksid vastused küsimusele, mis on praegu moes?
MOES ON miniseelik, nabapluus, paksu kontsaga kingad, nahkriided, mustad teksad, katkised teksad, mustad saapad, must nokakas, mustad päikeseprillid ja nahktagi.
MOES ON lühikesed ja rohelised juuksed, lühikesed triibulised juuksed, pikad ja lokkis juuksed, potisoeng.

Nende teadmistega asusin läbi vihmasaju klubi poole teele. Ees ootas moeshow, milles see show pool küll kaalukamaks kujunes. Üles astusid Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi noored ja mõned külalisesinejad. Etenduse esimesest poolest jäi meelde VÄIKE KLEITIDE oksjon (1 kleit jäi müümata, 1 hinnati miljoniga), „Noorte ja Hullude" ussike ja „Saint Remo" modellide võrgutavad tagasivaated.
Vaheajal publiku hulgas ringi vaadates selgus tõsiasi, et moodsaim riietusese on jope. Ja sinna juurde kindlasti saapad. II osa algusest andsidki teada just nii riietatud kolm meesmodelli, kes tähtsal sammul üle saali marssisid, klubi pehmepõhjalistest toolidest üle astusid ja teises reas end vaatama sättisid. Üks neist pidi oma lühikese kasvu tõttu toolile püstigi tõusma.

Ja juba teataski õhtu juht Gerlin Rikas ROOSI PÜKSTE lavaletulekust. Eesti jalatsitööstuse nigelast hetkeseisust andis tunnistust paljasjalgsete modellide rohkus. Seda mõnusamad kontrastid tekkisid. Veel kontrastidest: ingel ja kurat, punane ja roheline. Kõik kolm moegruppi olid vaeva näinud muusika valimisel, liikumise seadmisel ja üllatusmomendi sissetoomisel. „Naiskoondislased" järgisid täpselt ürituse pealkirja ja olid kaltsukotis sorides väga unikaalsed olnud. „Saint Remo" trumbiks oli vägagi originaalne liikumine.
„Noored ja Hullud" olid unikaalsed, originaalsed ja said seepärast moeshow üldvõidu.

Žüriil oli heameel, et üritus toimus. Kahjuks oli tegijaid vähe. Nätsuvenitaja „Noorte ja Hullude" hulgast näitas väga omapärasel kombel, kui pikaks üks pisike näts võib minna.
Sama võiks juhtuda ka osavõtjate arvuga edaspidi. Ürituse peakorraldaja Madis Räästas on tuleviku suhtes pessimistlik. Siiani on nad Leeles Palgega kahekesi eestvedajad olnud ja kevadel seisab neil ees kooli lõpetamine. Kes oleks jätkajad? Küsimusele leiaks vastuse järgnevast nimekirjast: Anke, Maiken, Maarja, Mirjam, Jaanika, Liis, Kristina .
Nemad leidsid hindajate poolt erilist esiletõstmist. Nemad on huvilised, fännid. Nemad teevadki edasi ja kutsuvad Madise ja Leelese oma tööd hindama.

Käesolev moeportree hakkab valmis saama. Jäänud on veel viimased “pintslitõmbed”.
Võitnud gruppi kuulusid Mirjam Pikla, Maarja Pikla, Gina Bergman, Marii Lääne, Jaanika Alloja, Tanel Ats, Kristina Aedma ja Evelin Parts. Moeportree keskele paigutaksin aga sel aastal kaks võitjat: Marrit Platais ja Tanel Ats. Nemad said aastase priipääsme klubi suurüritustele.
Kedagi tahaks tänada ka kaasabi eest portree joonistamisel. Loomulikult kodusid, kes nii vahvad isetegijad on kasvatanud. Tänama peab IV c klassi, kes aitasid tausta maalida. Suur aitäh klubi juhatajale, kes taolised üritused on alati nõus oma tiiva alla võtma.

Mari KARON

Reisikiri
Böömimaalt

Ega see reisimine polegi nii lihtne nagu ajalehtede reklaamikuulutustest paistab, vähemalt Tšehhimaale. Regulaarset bussiühendust Eesti ja Tšehhi vahel pole, laevaliiklus ka millegipärast puudub, lennuk küll läheb Helsingist, kuid pileteid vajalikuks päevaks ei ole. Nii tuligi üks päev varem minna. Aga kas minemata ei oleks võinud jätta? Oleks võinud küll, kuid magavale kassile hiir suhu ei jookse, iial ei tea, kus kivi all vähid on ja nii edasi.
Oleme linnavalitsuses ja volikogus arutanud, et suhtleme põhiliselt Põhjamaadega, vaja oleks luua kontakte ka Kesk- ja Lääne-Euroopaga. Tänu üliõpilaste suvelaagrile Tšehhis, milles osales ka üks Kilingi-Nõmmest pärit üliõpilane, tekkis kohalikul vallavanemal huvi Kilingi-Nõmme vastu. Kuna oktoobri algul pidi toimuma sealsamas rahvusvaheline konverents “Maaelu areng Euroopas”, sain kutse külastada Tšehhi Vabariigi Louny Rajooni Libcevesi valda ja samal ajal osaleda nimetatud konverentsil.
Nimetatud vald asub Põhja-Böömimaal Saksa piiri lähedal, umbes 80 km Prahast loode suunas. Vald on väike, ca 800 elanikku, valla keskus on väikeses alevikus, kus peamiseks vaatamisväärsuseks on katoliku kirik aastast 1220, mida siis üliõpilased restaureerisidki. Ala on tihedalt asustatud, maa kõik haritud, välja arvatud üksikud kõrged künkad või mäed, mis osaliselt metsaga kaetud ning looduskaitse all. Need künkad olla maakera vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud maakoore mullitused.

Foto: Maakoore mullitus Böömimaal.

Ainus tegevusala on põllumajandus.
Külastasime kolme või nelja karjalauta, mis jätsid päris kena mulje. Kui üks konverentsis osaleja nurises, et miks ainult karjalautu näidati, vastati, et muud ei olegi näidata. Ühel päeval käisime ka puuviljaaias, sest tänu soodsale kliimale on ka puuviljakasvatus hästi arenenud – õunad, ploomid, kirsid, viinamarjad, virsikud, pirnid. Pirniaias käisimegi, mulje oli vapustav. Tee oli autokastist maha pudenenud pirne täis, puudealune samuti. Puud olid pirnidest lookas, ei jõudnud ka meie aplad kõhud olukorda päästa. Üks sümpaatne vanahärra Hollandist korjas küll kilekoti täis, Šotlane naeris, et järgmisel päeval on tal kotis pirnimoos. Pirnidel pole turgu, pirnide ümbertöötamiseks vajalike seadmete ostmiseks pole raha. Võib-olla hakkan tulevikus pirnikaupmeheks, 3 krooniga saaks kilo kätte...

Konverents ise oli pikk ja töine, teemaks ikka maaelu tulevik. Peaesinejad olid Austriast, Šotimaalt, Hollandist, kuulajad kohalikest omavalitsustest Tšehhimaalt. Mina olin kaunis eksootiline külaline, ega meist suurt ei teatud. Isegi küsiti, mis keelt me räägime. Mis keeleoskusse puutub, siis inglise keelt Tšehhis ei osata, rohkem ikka saksa keelt, paljud ei oska kumbagi. Vene keelt mõistsid natuke peamiselt vanemad inimesed. Esinesin ka improviseeritud loenguga, mis tekitas veidi elevust, sest minu seisukohad olid veidi erinevad õpetatud lektorite omadest. Pärast käisid mitmed kohalike omavalitsuste tegelased kätt surumas, öeldes, et nemad arvavad samuti nagu mina. Ka ajakirjandus tundis Eesti vastu huvi, võttes mult pikema intervjuu.
Mainimist väärib, et selline konverents toimus nii väikeses kohas ja oli küllalt hästi organiseeritud, aga eriti see, et kaasa olid haaratud kohalikud noored, kes oma kohustusi suure hoolega täitsid. Välja oli pandud ka kaks kohalike elanike poolt korraldatud näitust – keraamika ja fotokunst. Maja teises otsas asus kohalik kõrts, mis meenutas veidi kõrtsmik Palivec’i kõrtsi Švejki lugudest. Keisrihärra pilti küll seinal ei olnud, küll aga kõigi riigimeeste portreed alates Masarykist ja lõpetades Haveliga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meie probleemid, eriti maaelu osas, on väga sarnased kogu Euroopa probleemidega. Kõlama jäi aga optimistlik loosung – Euroopa tulevik sõltub küla tulevikust. Konverentsi puänt toimus aga peale ametlikku lõpetamist, kui Hollandi esindaja minuga hüvasti jättes küsis, kas me oleme huvitatud osalemisest projektis „Euroopa Kultuuriküla”. Konverentsi ajal tutvustas ta seda projekti, mis on koostatud Hollandi küla Wijk an Zee initsiatiivil ja milles osaleb 11 küla üle Euroopa. Esindatud on Holland, Taani, Saksamaa, Kreeka, Inglismaa, Prantsusmaa, Tšehhi, Ungari, Hispaania. Kavandatud on rida üritusi järgmiseks aastaks erinevates paikades. Pikemalt mõtlemata ütlesin jah.
Paar päeva tagasi sain e-kirja Hollandist. Projektikomisjon oli arutanud seda asja ja leidnud, et meie kaasamine annaks projektile värvi juurde ja laiendaks geograafiat ida poole. Linnavalitsus kinnitas minu jah-sõna, juba novembris tuleb siia projekti initsiaator Bert Kisjes arutamaks meie liitumist projektiga. Usun, et meie kultuurielu edendamiseks on see väga vajalik. Viimane sõna on muidugi volikogu öelda, juba järgmisel volikogu istungil tahame küsida volikogu arvamust. Palju sõltub ka projekti rahastamisest, sest oma raha ei saa me küll selleks palju kulutada. Kahjuks ei ole võimalik sellest projektist pikemalt kirjutada, see võtaks liiga palju ruumi, asjast huvitatud võiksid tutvuda projekti koduleheküljega Internetis aadressil www.cultural-village.com.

Peale konverentsi lõppu oli vallavanemal Michal Pospisil’il rohkem aega ka minu jaoks, arutasime, kuidas arendada kahepoolseid sidemeid. Otsustasime, et ta tuleb kõigepealt meile külla, siis arutame edasi. Eriti huvitas teda noorte koostöö, näiteks suvelaagrid, kus tehtaks ka tööd, puhataks jne. Tuleks ka proovida mõni ühine projekt kirjutada ja selle teostamiseks raha taotleda. Novembris toimuvad neil küll kohalikud valimised, kuid ma olen päris kindel, et ta valitakse tagasi. Michal leidis ka aega mulle Prahat näidata, tõesti ilus linn, palju uhkeid maju ja kirikuid, kahju, et ilm oli kogu aeg udune. Prahas oli kristallipood poe otsas kinni, samuti õlletoad. Kahju, et ma õllesõber ei ole, jõin kogu Tšehhis viibimise ajal ainult viisakusest ühe õlle. Silma riivas see, et heakorraga on neil lood natuke kehvad. Nii külas kui linnades oli palju prahti, prügikastid ajasid üle, haljasalad korrastamata, ja seda kõik ilusate vanade hoonete kõrval. Muidu aga soovitan kõigil puhkusereisiks Tšehhimaale sõita, hinnad tundusid olevat odavamad kui meil.

Kui mõnel lugejal tekib küsimus, mis on meie linnal asja kõigi nende küladega ja maaeluga, siis vastan, et on küll. Euroopa mastaabis oleme ikka küla, asulate jaotamine külaks ja linnaks on küllaltki tinglik. Ka on meie väikelinn ja tema tulevik väga tihedalt seotud maaeluga.

Kalle Kiipus
linnapea