Lk. 3 

Tähtpäevakalender

Mihkel Kask
1903-1968

Arst ja hügieenik Mihkel Kask sündis Kilingi vallas 16. 11. 1903. aastal. 1923. a. lõpetas ta Võru keskkooli ja 1929. a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1933. a. kaitses meditsiinidoktori väitekirja teemal “Sugemeid Tartumaa tervisehoidlikust elust”. Aastatel 1938-1941 oli Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi juhataja ja 1940-1941 Eesti peasanitaarinspektor. Alates 1956. aastast Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, aastast 1962 professor, aastatel 1958-1968 hügieenikateedri juhataja.
On käsitlenud peamiselt tervishoiukorraldust ja koostanud õpikuid. Ajakirjanduses selgitas korduvalt tomati, musta sõstra, köögiviljade, mee, pihlaka- ja kibuvitsamarjade tähtsust toiduainetena ja vitamiiniallikatena.
Alates 1930. aastate keskelt kuni 1941. aastani esines neljapäeviti Eesti Raadio saates “Viis minutit tervisele.” Tema tervishoiuteemalised raadiosaated jätkusid alates 1956. aastast. Rahva seas sai ta juba esimese Eesti Vabariigi ajal tuntuks “raadiotohtrina”.
1963. aastal autasustati teda tervishoiualaste teadmiste levitamise eest ringhäälingu kaudu Eesti Raadio esimese “Hõbemikrofoniga”.
Mihkel Kask suri 21. 03. 1968. aastal Tartus ja maeti Vorbuse parki.

Karl Pettai

Omanikuks olemise mäng

Oli põllumajanduslik suurettevõte – sovhoos. Otsustati see reformida. Paar aastat tegi tööd reformikomisjon. Pandi paika osakute suurused ja omanike ring.
Kõik edasine toimus etteantud raamides. Sovhoos tükeldati nn. osaühinguteks. Osaühingute skeem oli nagu enne 1940. aastat tegutsenud ühisomanditel – meierei- ja masinaühistutel, tarbijate kooperatiividel. See oli: a) liikmed – omanik; b) liikmete eestseisus – juhatus koos juurdekuuluva revisjonikomisjoniga; c) palgaline juhtkond, kelle tegevust kontrolliti omanike üldkoosolekute ja juhatuse poolt.

Antud juhtumi puhul toimus tegevus järgmiselt:
1. 1993. a. sügiseks oli reformikomisjoni töö valmis.
2. Selle komisjoni initsiatiivil kutsuti sovhoosi klubisse kokku ca 250 omaniku ehk osalise üldkoosolek. Kutsete laialisaatmist ja nende saamist keegi osalistest ei väida. Teatakse kuulutusi teadete tahvlitel. Seetõttu pensionipõlve pidavad ja oma maakodus elavad vanurid, kes olid saanud tööosakute ja õigusvastaselt võõrandatud vara osakuid, praktiliselt sellele koosolekule ei sattunud.
3. Koosolekul jagati majand osaühinguteks.
4. Pandi paika osaühingute tööprintsiip:
a) võtta vastu põhikirjad;
b) omanike üldkoosolekute kord – 1 kord aastas;
c) üldkoosolekul valitava juhatuse ja revisjonikomisjoni valimise kord – 3 aastaks, ja nende liikmete arv;
d) juhatuse koosolekute arv – vähemalt kord kvartalis.

Edasi toimus osaliste poolt osakute paigutamine osaühingutesse. Nii ka tehti. Hästiinformeeritud vähemus paigutas oma osakud müüdavatesse objektidesse (töökoda) ja haarasid oma kätte põllumajandustehnikat (traktorid, autod ja haakeinventar), ladude vara.
Allakirjutanu jaoks oli aga rong läinud – tema tööosak 8000 kr ja võõrandatud vara osak 10 000 kr paigutati põllumajandustootmisega tegelevasse osaühingusse. See oli sundkäik. Osakute väljamaksmisest ei olnud juttugi. Pidanuks aga olema.
Miks inimene paigutab oma osakud osaühingusse. Ikka selleks, et seda dividendide näol suurendada. Aga kui ei ole selle järele ahnust? Võib-olla oli seda raha vaja oma elamise tarbeks. Seega toimus järjekordne kolhoosi ajamine. Esimene oli veidi viisakam. Käidi – agiteeriti. Lõpuks ähvardati. Üle jõu käivate maksude kehtestamine ja Siberi-hirm sundis lõpuks avalduse kirjutama. Ikkagi avalduse, et paistaks oma tahte moodi välja.

Edasi toimunu oli kummaline, aga võib-olla ka mitte. Selle uue suure osaühingu üldkoosolekutest ei tea keegi selle liikmetest. Juhatus oli 5-liikmeline: 1 autojuht, 1 traktorist ja ülejäänud 3 võtsid oma kanda ka juhtkonna kohustuse.
Autojuht ja traktorist arvavad, et nad on veel ka praegu mängult juhatuses. Ei saa aga olla, sest 3 aasta möödudes oleks tulnud valida uus juhatus, s.o. 1996. aastal. Teistkordse valimise toimumise kohta ei tea nad aga midagi. Algselt olid nad ka mitte volitatud, vaid nimetatud.
16. 12. 1997. aasta Riigi Teataja lisas oli teade, et antud osaühing on oma tegevuse sundlõpetamise tagajärjel lõpetanud. Seal anti ka teada, et materiaalseid nõudmisi omavad isikud, s.h. ka osaühingu liikmed, võivad vaidlusaluste küsimustega 4 kuu jooksul pöörduda kohaliku maakonna rahvakohtu poole. Kelle initsiatiivil sai teoks sundlõpetamine? Kas pidanuks olema vajalik sajakonna liikme ehk omaniku üldkoosolek? Sundlõpetamine oli teadmata ka autojuhist ja traktoristist nime poolest juhatuse liikmel. Võib-olla oleks ilus kokku kutsuda osaühingu liikmete koosolek, saaks selge pildi toimunust?

Kui hinnata toimunut maamehe kombel, siis osanikud-omanikud olid peremehed, juhtkond sulane. Sulane võttis juhatuse rolli oma kätte ja toimis nagu arvas. Veelgi enam – sulane lõi uue osaühingu ja kasutab edasi sundlõpetamise teel tegevuse lõpetanud osaühingu varasid ning müüs ära tehnilise hoolde töökoja. Teravilja- ja loomakasvatusest saadud kasumit peab ka omaks. Mis ripakil, see ära! Kui pole, siis ripakile ja ikka ära!
Massimeediast saame teada, et sarnaseid lugusid tuleb ette ülearu sageli. Kes on süüdi, et peremees ei tea olla peremees ja sulane ei tea oma kohta? (Näiteks pankade aktsionärid – pankade juhtkonnad.)

Meenub Eesti Vabariigi taaskehtestamise järel kuuldu, et meie osa N Liidu lõhkumisel oli ka suur. Varastasime ja tegime suli. Ja kukkuski impeerium kokku. Sellest küsimus – mis vaenlane see meie riik siis on, et seda selliselt lõhkuda?

R. Patlane

Tööhõive-
probleemidest

Pole vist inimest , kes ei oleks kokku puutunud tööhõiveprobleemidega. Hetkel, kus kogu vabariigis paljud ettevõtted on sunnitud tootmismahte vähendama ja töötajaid sundpuhkusele saatma, on see probleem eriti aktuaalne. Tööhõivet saab vaadata kahe nurga alt.
Ühelt poolt töö ettevõtjad e. tööandjad. Nende soov on palgata töötajaid, kes oleksid võimalikult kõrge kvalifikatsiooniga ja suudaksid hakkama saada oma töö valdkonnas iseseisvalt. Mida laiemahaardelisem on töötaja oskuste diapasoon, seda rohkem on tööandjal võimalik teda tööle rakendada. Vastavalt tööpanusele ja ettevõtte võimalustele maksta töötajale tehtud töö eest.
Teiselt poolt töövõtjad e. töötajad. Nende sooviks on käia tööl s.t. müüa ennast kui tööjõudu ja saada selle eest võimalikult suurt palka.
Aitamaks kohalikus piirkonnas nii tööandjaid kui töövõtjaid, moodustasid Kilingi-Nõmme Linnavalitsus ja Saarde ning Häädemeeste Vallavalitsus ühiselt koostöös Sotsiaalministeeriumiga kohapeale tööaktiviseerimiskeskuse (lüh. T A K). TAK-i otsene ülesanne on aidata leida tööd praeguseks piisavalt suurel töötute armeel. Aidata tööandjaid uute töökohtade loomisel.

Praeguseks hetkeks on Saarde kiriku pastoraadihoones (endine sovhoosi kontor) eraldatud ruum, millest kunagi võiks kujuneda kokkusaamiskoht kõigile, kes puutuvad kokku eelpoolnimetatud probleemidega. Oleks väga tore, kui selle töö tulemusena sünniks uusi firmasid, kus saaksid rakendust eelkõige õrnema poole esindajad. Omapoolset abi nii firma loomise, äriplaani koostamise kui ka muu nõustamise osas lubas Pärnu Ärinõuandla. Kuna hetkel pole TAK il oma telefoni, siis saab minuga ühendust esialgu ainult õhtuti tel. 251 38 328. Kirikumõisas olen kindlasti kohal ka igal esmaspäeval 8-12 ning neljapäeval 13-17. Samuti saab minuga ühendust pidada läbi linna ja valla sotsiaaltöötajate.

Ühe osa TAK-i tööst moodustab ka hetkel mittetöötavate isikute rakendamine ühiskondliku töö korras. See ei ole ainult tänavate ja parkide korrashoid, vaid peaks tulevikus hõlmama hoopis laiemat valdkonda nagu õmblus, puidu- ja metallitöö ning miks mitte ka lihtsam ehitus. Siin näen tulevikus võimalust, mille läbi ettevõtjad saaksid omale lihtsamalt inimesi tööle rakendada.

Esmaülesandena näen korraliku ülevaate saamist kohalikust ettevõtlusturust. Firmasid on palju ning esmapilgul tundub, et samapalju on ka probleeme. Üks ühine tunnus on küll juba ilmnenud – enamik on oma probleemidega ise püüdnud hakkama saada. Üks paljusid ühendav probleem on turvalisus või eelkõige selle puudumine. Võib-olla saab sellest esimene pääsuke, kus kohalikud ettevõtjad ühiselt mingi lahendi leiavad ja ehk kasvab sealt ka uusi ideid tulevikus koostöö jätkamiseks. Kõik ettepanekud selles valdkonnas on teretulnud.
Samuti loodan saavutada tihedat kontakti nende inimestega, kes mingil põhjusel on töötud praegu või on oht, et nad võivad töötuks jääda. Siin ei pea ma silmas mitte ametlikku staatust, vaid tegelikku töölkäimist. Ei maksa häbeneda ka talunikel, sest nende olukord on praegu minu arvates kõige hullem. Leian, et probleemidest ei pea vaikima, vaid neist tuleb täiesti avameelselt rääkida. Püüan enda poolt anda parimat, et siin piirkonnas oleks tööhõiveprobleem võimalikult väike.

Andres Kukk
kohaliku TAK-i töötaja

EELK Saarde koguduse õpetaja ja Kilingi-Nõmme linna aukodanik professor d. dr. Elmar Salumaa mälestuspäevad Saardes ja Kilingi-Nõmmes

13. detsembril kell 10.00 Saarde kalmistul mälestushetk E. Salumaa haual.
Kell 11.00 mälestus-
jumalateenistus Saarde Katariina kirikus. Peale jumalateenistust koosviibimine pastoraadis.
14. detsember mälestusõhtu Saarde pastoraadis algusega 15.00.

Elmar Salumaa (end. Elmar Silvester Teppan) sündis 15. dets. 1908 Tartumaal Vara vallas. 1929 lõpetas H.Treffneri gümnaasiumi. 1935 lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrina, 1935-1940 oli usuõpetajaks H. Treffneri gümnaasiumis, 1937. aasta sügissemestrist ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse õppejõud. Saksa ajal oli taas usuõpetaja HTGs, selle kõrvalt 1942-43. a Tartu koolide inspektor. Alates 1. 01. 1943 oli Usuteaduse Instituudi süstemaatika professor. 9. 01. 1944 ordineeriti EELK vikaarõpetajaks ja määrati ametisse Otepääle, detsembrist 1944 oli Laiuse koguduse õpetaja.

1945-1951 möödusid Venemaa vangilaagrites ning 1951-1955 asumisel Suhhobuzinski rajoonis, töötades Kirovi-nimelises kolhoosis farmitöölisena. 25. 01. 1956 taas Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni (Usuteaduse Instituudi) süstemaatika õppejõud. l. juunist 1962. aastast EELK Konsistooriumi välissuhete referent kuni l. nov 1969. Samast kuupäevast Saarde koguduse õpetaja.

Tähtsamad teosed: "Jutlus kui teoloogiline probleem" (1957), "Evangeelse eetose alused" 1/4 (1958), Galaatia kirja kommentaar "Armusōnum galaatlastele" (1958), "Filosoofia ajalugu" 1-4, Matteuse evangeeliumi kommentaar 1-3 (1963), K. Barthi "Kiriklik dogmaatika" kokkuvōte (1964, trükis 1994), jutlusekogu "Meie eest" (1964), kasuaaliatekogu "Elusõna igavene" (1972). Viimaseks suureks tööks jäi kaheköiteline "Teoloogia sõnaraamat". Sellele lisandub 1967. aastast alates koostatud ligi 60 "Teoloogilist Kogumikku". Lisaks paarkümmend tõlkeraamatut ja õpikut.

Professor E. Salumaa jäi UI õppejõuks kuni surmani. Tema teaduslikku tööd on tunnustatud Usuteaduse Instituudi ning Tartu Ülikooli poolt audoktori nimetusega. Kilingi-Nõmme linn tunnistas Elmar Salumaa 19. aprillil 1994 oma esimeseks (ja siiani ainukeseks) aukodanikuks. l. augustil 1995 asus E. Salumaa Saarde koguduse õpetaja ametist vanaduspuhkusele ning 7. jaanuari 1996. a varahommikul kutsus Issand Eestimaa mitme põlvkonna inimeste õpetaja siit ilmast ära.

Saarde Katariina koguduse juhatus
Kilingi-Nõmme Linnavalitsus

Külalised Norrast

25. oktoobril külastas Kilingi-Nõmme Invaliidide Ühendust Norra Bucerudi maakonna puuetega inimeste delegatsioon. Sinna kuulusid inimesed maakonna Puuetega Inimeste Kojast, Lihasehaigete Seltsist, Reumaatikute Seltsist ja Sclerosis Multiplexi Ühingust.
Külalistepoolne soov oli tutvuda meie seltside ja ühingute tööga. Sõlmida sidemeid nii ühingute kui üksikisikute tasandil saatusekaaslastega. Nende arvates on meil töö puuetega inimestega sellisel tasemel, kui neil oli 20 aastat tagasi.

Foto: Norrakatega klubis. Vasakult esimene Kilingi-Nõmme Invaliidide Ühenduse esinaine Signe Sakala.

Kilingi-Nõmmes olid külalised neli tundi. Selle aja sisustasime kahe üritusega. Invamajas näitasime puuetega inimeste poolt valmistatud käsitööesemetest näitust ja edasi palusime külalistel tulla koos meiega klubisse. Klubis esinesime koos klubi “Eakas” inimestega koostatud isetegevuskavaga ja katsime laua. Nii näitus kui eeskava meeldisid külalistele. Näituselt osteti kaasa käsitööd, meie esinemisest tehti pilte.

Et seda kõike saime nii korraldada, täname südamest Kilingi-Nõmme Linnavalitsust ja Saarde Vallavalitsust, kes kandsid meie ürituse kulude poole. Täname ka klubi töötajaid, kes võimaldasid meil kasutada ruume ja inventari. Aitäh meeldiva tantsumuusika eest! Suur tänu isetegevuslastele ja käsitöömeistritele aktiivse osavõtu eest!

Signe Sakala
Kilingi-Nõmme Invaliidide Ühenduse esinaine

X Raimond Valgre nimelisel laulufestivalil Tartus

pälvis Liisi Koikson parima Valgre loomingu esitaja preemia. Paavo Ruzitš kuulutati B-kategoorias parimaks meessolistiks.

Foto: Paavo Ruzitš.

Ansambli “Üks väike rõõm” neidude laulmise kohta lausus žürii liige Tarmo Leinatamm: “Kahtlemata vokaalselt säravaim esitus.”

Kõiki lauljaid juhendab Toomas Voll, klaveril saatis esinejaid Ahti Bachblum.
Festivalil osales rekordarv ülesastujaid – 61.

Margit Schmidt