Lk. 5 

Kauplus „Sinilind",
rahvakeeli „Sassikas"

Kauplus „Sinilind” on Kilingi-Nõmme üks esimesi eraettevõtlusel sündinud kauplusi. Pood on tegutsenud alates kevadest 1991. Siis alustati ühes pisikeses ruumis, aga tänaseks on juba äri laienenud.
Poes töötab kokku 10 inimest, kes on algusaastaist, kes alles äsja liitunud selle meeldiva seltskonnaga, kes meid seitse päeva nädalas hea meelega kilinginõmmelasi ning teisi teenindavad.

Tänavaküsitluses saime teada, mida arvavad kilinginõmmelased “Sinilinnu” poest. Küsisime kohalikelt:
1.Kui tihti Te käite kaupluses „Sinilind” ja mida Te sealt põhiliselt ostate ?
2. Mida Te arvate kauplusest „Sinilind” ?

Margit Schmidt:
1.Nädalas paar korda, aga muidu ei käi tihti. Ostan kõike, mida vaja.
2. „Sassi” poe kohta ei saa midagi muud öelda, kui ainult head. Seal on väga lahke teenindamine. Olen sealt alati kõik saanud. Ja kui ei, siis tellitakse.
Terje Pahk:
1. Käin küll pidevalt ja ostan sealt peamiselt majapidamistarbeid.
2. Normaalne, väga meeldiv seltskond.
Vello Klaar:
1. Vahest käin ikka. Ostan kõike.
2. Käib kah.
Merle Kurrik:
1. Tihti käin. Ja põhiliselt ostan esmatarbekaupu ja toitu ka.
2. Üks hea inimene võiks poele suuremad ruumid anda, siis oleks kõik korras.

Sisenedes kauplusesse, jõuame saali, kus on 3 osakonda: alkohoolsed- ja karastusjoogid, kodutehnika ja elektroonika. Taharuumi jääb toiduosakond ning parempoolses ruumis müüakse kodukeemiat ja kosmeetikat. Igas osakonnas töötavad toredad inimesed, kes alati lahkelt meid teenindavad.
Mida nemad oma tööst arvavad, küsisime neilt kõigilt:
1. Kes on hea ostja?
2. Kas on juba kindel ostjaskond olemas?
3. Mis on selle ajaga muutunud, kui Te siia tööle tulite?
4. Millist kaupa ostetakse kõige rohkem?
5. Mida Teie oma osakonnas klientidele pakute?

Kodutehnika, kööginõud, koolitarbed. Selles osakonnas töötab Naima, kes on kohe algusest kaupluses töötanud.
1. Hea ostja on selline ostja, kes ostab igasugust kaupa: alates nööpnõelast kuni kallihinnalise kaubani. Ostja, kellega on hea suhelda.
2. Ei ole, aga siin on kõik ju kohalikud inimesed, on ka palju läbisõitjaid.
3. Kaupa on tunduvalt rohkem, kodutehnikat on juurde tulnud.
4. Ikka esmatarbekaupu ostetakse kõige rohkem. Praegu ostetakse palju ka televiisoreid, raadioid, tolmuimejaid.
5. Pakume väga head kodutehnikat: kohvimasinaid, triikraudu, miksereid, köögikombaine, kontoritarbeid, lauanõusid, köögi väiketehnikat. Äsja tuli uus partii UFESA köögitehnikat, neil on kolmeaastane garantii. Väga usaldusväärne kaup.
Ja kui keegi soovib meilt midagi ja meil hetkel seda kaupa ei ole, siis me kirjutame üles kliendi kontaktandmed ja soovi. Meie klient ei jää kunagi oma kaubast ilma, sest kauplusel on võimalus hankida seda, mida ostja soovib.

Toiduosakonnas on ostjaid teenindamas Eve ja Ly.
Eve on “Sinilinnus” tööl olnud alates 1993. aastast.
1. Hea ostja on selline, kellel on aega kaupluses olla ja müüjaga suhelda. Ta ei pea teadma ,mida ta soovib, sest me saame kahekesi väga hästi hakkama.
2. Meil on juba oma ostjaskond olemas.
3. Kauba sortiment on suurenenud, ostjaskond on kindlasti kohe kasvanud. Töö on muutunud mahukamaks. Ainus soov oleks see, et toiduosakond võiks olla ees saalis, sest siis saab panna välja suurema valiku toiduaineid ja siis ei ole kõik asjad üksteise otsa surutud.
4. Väga palju ostetakse konservandivabu Eesti tooteid, ka Valga lihatooteid ostetakse meelsasti.
5. Klientidele pakume võimalikult laia kaubavalikut, suurt saia -ja leivasortimenti. Püüame ka uut kaupa endale hankida ja siis oma klientidele pakkuda. Alati on mingi sooduspakkumine.

Ly on “Sinilinnus” tööl olnud alates 1995. aastast.
1. Hea ostja on see, kes ei virise, kes on sellega rahul, mida me pakume, kes on rahulik ja kes oskab huvi tunda kaupade vastu.
2. Jah. Meie ostjaskond on juba välja kujunenud. Ainult suvel muutub, kui on palju läbisõitjaid. Aga muidu on ikka põhiliselt samad ostjad.
3. Pood on kaunimaks läinud, toiduosakonnas on remont ära tehtud, oleme saanud kauba valikut laiendada, töötingimused on paranenud.
4. Kui meil on midagi odavamat kui teistes poodides, siis seda kaupa ostetakse meilt. Aga peamiselt ostetakse saia-, piima- ja lihatooteid.
5. Klientidele pakun hea meelega kohvi ja maiustusi, eriti ”Kalevi” tooteid, mida palju ostetakse, välismaiseid komme peaaegu üldse ei taheta. Praegu on ka kohv soodushinnaga. Kohvi hind on üldsegi langenud.

Kosmeetika ja kodukeemia osakonnas naeratab kõige noorem töötaja, Liina, kes on “Sinilindu” tööle tulnud alles tänavu jaanuaris.
1. Hea ostja on see, kes usaldab mind, kui ta tuleb mingi küsimusega. Muidu arvatakse, et pakun ei tea mida. Hea ostja on see, kellega on meeldiv suhelda, sest mulle ei meeldi puhas tööalane suhe. Ka klientidele meeldib, kui nendega suheldakse. Suurt rõõmu pakub ostjatele see, kui nende kaup pannakse neile kotti.
2. On küll oma ostjaskond, kuid on ka läbisõitjaid.
3. Esiteks on kaubasortiment laienenud. Info on ostjatele kättesaadaval, kauba valik on läinud ostjasõbralikumaks. Hea meel on ka selle üle, et meile on antud vabad käed oma tegevuse juures.
4. Peamiselt ikka majapidamistarbeid, pesupulbrit, tualettpabereid.
5. Praegu on lai valik sukkpükse väga soodsa hinnaga. 18 sorti pesupulbrit, mida arvatakse meie pisikese poe kohta väga heaks näitajaks.

Elektroonikaosakonnas teenindab ainus noormees – Henri, kes tuli tööle 1992. aasta lõpus.
1. Hea ostaja on see, kes tuleb teadmisega, mida ta tahab osta.
2. Päris kindlat ostjaskonda ei ole.
3. Kaubagruppe on juurde tulnud ning on laiendatud tegevust.
4. Kõige rohkem ostetakse fotofilme ja patareisid.
5. Patareidest on kõige parem ja laiem valik Varta toodangut, neid on mitut kaubagruppi igasuguses hinnas. Tõime sisse ka muusika, müüme kassette ja CD-plaate ja neid ostetakse palju. Laienenud on fotoalbumite ja -filmide valik.

Kuid selle kõige taga peitub üks meesterahvas. Rahvas teab teda kui Linnu Sassi (alloleval fotol). Kaupluse „Sinilind” omanik Aleksander Lind näeb kõige rohkem vaeva, et kõik korras oleks. Veel hilisõhtul on näha, kuidas poes tuli põleb ja tegevus käib. Sass ei puhka vist kunagi.
Et teada, mida arvab poe omanik elust kaupluses, tegime temaga intervjuu, milles piilume ka telgitagustesse.

Kust tuli poe idee, milline on selle minevik?
A. L.: Poe idee tuli äkitselt. Töötasin veel ise siis spordipoes. Pood alustas oma tegevust komisjonikauplusena, ajaliselt aasta enne Eesti krooni tulekut. Kooperatiivi all polnud enam mugav ja üldsegi sai nende juurest välja kasvatud. Linnavalitsuse käest üürisime ühe pisikese ruumi. Iga aastaga on kauplus arenenud ja olemegi jõudnud tänaseni, kus meil on ruume juures ja töötajaid rohkem.

Kellele kuulub Su poolehoid sponsorluses, kui Sul on raha?
A. L.: Võimaluse korral toetan ma pensionäre, sest nemad on elu kõige rohkem näinud ja kogenud. Samas aga mulle meeldib toetada väikesi lapsi, kes 1. septembril kooli lähevad, sest nemad on meie tulevik ning neist väikestest lastest kasvavad tulevikus meie kliendid.
Kilingi-Nõmmes on väga palju ilusaid tüdrukuid, seda tõestavad ka edukad missivõistlused, kus kohalikud neiud läbi löövad. Üldse toetan sporti, kus tuleb neidude ilu esile.

Tulevikuperspektiivid ja kas on soovi äri laiendada?
A. L.: Südames sooviksin ikka laiendada oma äri, aga praegune olukord seda eriti ei võimalda. Laienemine toimub läbi uue kauba lettitoomise. Alles sai toodud muusika sisse ja see oli väärt mõte. Päris igat kaupa sisse tooma ei hakka, see ei tasu siin pisikeses linnas ära, sest Pärnu on siinsamas külje all. Aga kui kliendil on soovi, siis loomulikult me täidame selle.
Nagu eespool oli mainitud, sai alustatud pisikesest ruumist paari töötajaga, aga nüüd olen jõudnud nii kaugele, et võimaldan tööd 10-le inimesele meie linnas. Kuigi praegu hakkavad välja kujunema ketid ja suured shopid, siis seda meiega ei juhtu.

Kas naabruses asuvad poed mõjuvad kuidagi Sinu ärile?
A. L.: Naabruses asuvad poed mõjuvad ainult hästi, sest selleks me olemegi, et teenindada inimesi. Kilingi-Nõmmes on palju kauplusi sellepärast, et on nii palju ostjaid. Kui inimesel on pea, jalad ja rahakott, siis tema ise teab, kuhu ta läheb. Aga siiski inimesed usaldavad kauplusest ostetud kaupa rohkem kui turul. Sest poest saab kvaliteetsema ja originaalkauba.

Sinu äri osakaal Kilingi-Nõmme linnas?
A. L.: Meie kauplust külastab päevas ligikaudu viissada inimest, see on 1/5 linna rahvaarvust ning meie arvates on see väga hea näitaja. Ja see tõstab meie vastutust klientide ees, kõik, mida nad soovivad, peab neile kättesaadaval olema.

On teada, et Sa usaldad oma kliente väga. Kas usaldus on mõlemapoolne?
A. L.: Kõik, kes meie poes käivad ,on ostajad suure algustähega. Kuid on kahjuks ka selliseid, kes kuritarvitavad meie usaldust ära. Kuid siiski on mul ja kogu personaalil väga hea meel, et meie kaupluse külastajad usaldavad meie poolt pakutavat kaupa.

Miks „Sassikas” mitte „Sinilind”?
A. L.: Kui ma spordipoes töötasin, siis juba ristiti mind Sassiks ja selleks olen ma ka jäänud. Ka meie naaberpoodi „Kesklinna Poodi” ei kutsuta nime järgi, vaid ikka omaniku nimepidi. Olen tänaval tähele pannud, et lapsed peamiselt kasutavad seda väljendit. On ju teada, et lapse suu ei valeta !

Selliste sõnadega lõppes intervjuu mehega, keda tunneb iga kohalik.
Kauplus „Sinilind” on avatud ning ootab alati Teid, sest siit saate kauba, mida soovite.

Madis Räästas

Kooliuudised

Selle aasta valikud II

Annan lühikese ülevaate sellest, kuhu läksid meie kooli 12-ndate klasside tänavused lõpetajad.
15 noort jätkab õpinguid kõrgkoolis: 8 Tartu Ülikoolis, 2 Eesti Põllumajandusülikoolis, 2 Eesti Riigikaitse Akadeemias, 1 Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis, 1 Tartu Õpetajate Seminaris ja 1 Viljandi Kultuurikolledžis.

Kutseharidust läks omandama 22 lõpetajat: 4 Sindi Kergetööstuskooli, 2 Pärnu Kodumajanduskooli, 3 Tallinna Majaka Teeninduskooli, 3 Tallinna Majanduskooli, 2 Tallinna Meditsiinikooli, 2 Tihemetsa Põllumajandustehnikumi, 1 Tallinna Õpetajate Seminari, 1 Tallinna Kõrgemasse Tehnikakooli, 2 Kehtna Kõrgemasse Põllumajanduskooli, 1 Olustvere Kõrgemasse Põllumajanduskooli ja 1 Tallinna Polütehnikumi.
Tööle asus 5 lõpetajat, sõjaväes on 1 noormees.

Pille Kadak

Kilingi-Nõmme
Keskkool 50!

Kooli vilistlaste kokkutulekule 17. oktoobril saabus kunagisi aegu meenutama ligi 800 endist õpilast-õpetajat. Oma kohalolekuga austasid üritust Pärnu maavanem Toomas Kivimägi ja maakonna haridusjuht Avo Juss. Oma aktusekõnes sõnas maavanem: „Mõtlesime, mis kõige paremini kajastaks seda haaret, seda võimu ja väge, mis Kilingi-Nõmme kooli seinte vahelt välja kasvanud. Ning tulime järeldusele, et see on maakera. Kuna maakera teile tuua pole võimalik, kingime teile gloobuse.”

Foto: Maavanem Toomas Kivimägi kokkutulekule registreerimas.

Klassiõed-vennad meenutasid nii muigelsui kui tõsisel ilmel oma tegemisi-ütlemisi koolipäevilt, abiks kunagise teeneka direktori Hillar Hanssoo koostatud koolikroonikad. Kontserdil, kus esinesid Toomas Volli laululapsed, ei varjatud pisaraid. Kaarhallis võis end välja elada korvpallilahingut ja võimlejannade esinemist jälgides. Kaunid ja hingeliigutavad olid mälestusminutid Saarde kirikus Enri Pahapilli juhtimisel.

Foto: Kooli tegijad: direktor (1956-1973) Hillar Hanssoo ja kunstiõpetaja Asta Suss.

Oma kunagisse kooli olid taas tulnud Ants Laaneots, Neeme Kuningas, Ants Kokiselg jpt.
Koolipidu kestis varaste hommikutundideni.
Nüüdne Kilingi-Nõmme Gümnaasium on tänulik kõigile, kes päeva kaunistamaks tulid, lähedalt ja kaugelt. Mingu kõigil hästi!

Margit Schmidt

Lõikustänu-
pühaks

Issand, kõikide silmad ootavad Sind
ja Sina annad neile roa omal ajal.
Psalm 145:15

Parem on pisut Issanda kartuses
kui suur varandus ja tüli selle juures.
Õpetussõnad 15:16

Oktoobri keskpaigas oli vanarahva kalendris kolletamispäev. Sügisrahu laskub siis kõikjale. Sellel aastal on antud meile kaunis sügis, erinevalt vihmarohkest suvest. Võime seda tänus kogeda ja rõõmustada. Vana Testamendi laulik tänab ning ootab kannatlikult – Issand annab oma roa siis, kui selleks aeg, ja sellisena, nagu ta tahab. Vana Testamendi õpetussõnade kirjutaja teab elutargalt ja soovib, et see roog – and (ihulik, vaimne ja hingeline) oleks puhas ja kasin, et see tuleks ja oleks meis Jumala kartuses. Ta hoiatab rohke anni eest. Sellega tuleb vaeva näha. Enamasti osatakse siis priisata, raisata ja kakelda.
Tänavu võime Saardes tänulikud olla kasinate põlluandide eest. Kuid laiemas vaates on antud palju ja rikkalikke ande nii linnas kui maal. Kas oskame neid uusi vilju ka tõsiduses ning tänulikkuses vastu võtta (Kilingi-Nõmme linna 60. juubel, laululava valmimine, gümnaasiumi algus, koolihoone remont, Saarde 750. aastapäev jne.)?
Üks reformaator on öelnud – põllumees laotab välja Jumala leiba. Nii oleme kõik, hoolimata elukutsest, põllumehed. Raske töö ja hoolega, vaevaga saavutame oma lõikuse. See on õnnistatud, kui mõistame, et jõuame selleni Jumala abiga. Ükski põllumees ei ole loonud maailma ja kõike, mis selles on, ei salapärast seemet, ega ka seda, et huumus tekib. Meie asi on harida ja hoida, valvata ja kaitsta. Inimese elugi on kokkuvõetav lõikustänupühaga: mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama, ja mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.
Mulla tuntud ja tundmatud jõud elatavad meie keha, Jumala Vaim juhib ja kinnitab meie hinge ning vaimu, viimsel päeval kirgastab ja äratab meie ihud Issand ise.
Seetõttu ei ole meie külv, harimine ning lõikus eesmärgita ega tühjad, vaid Jumala läbi on kõigele antud mõte ning sisu ja suund.
Laskem endid kinnitada, tugevdada ja toetada ning arvestagem üksteisega, sest Jumala loodud on kogu maailm ja selle täius. Siis muutuvad meie mõtted rahumõteteks kolletumisaja kaunis sügises. Nii saavad ootavad silmad kannatlikuks ning oskad kõigest rõõmu tunda ja tänada.

Enri Pahapill
Saarde Katariina kiriku õpetaja

Pent Nurmekund

Algus „Neti Uudistajas" nr.10.

Peagi algasid tal uued õpi- ja rännuaastad. 1937. aastal pääses ta Göteborgi suvekursustele, peatus jälle Kopenhaagenis ja kasutas talle määratud stipendiumi Berliinis ja Münchenis. Seal õppis ta selgeks rumeenia keele.
1938. aastal avanes tal uuesti võimalus Prantsusmaale sõiduks, seekord juba Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina, ülesandeks täiendada end romanistika alal kolme aasta jooksul. Siis oli aeg juba süngem – Pariis oli pooltuledes, oli läheneva sõja hõngu. Pent Nurmekund astus Sorbonne'i ülikooli ja vabakuulajaks Elavate Idakeelte Rahvuslikku kooli. Kavas oli kulutada stipendium kolme aastaga: esimene Pariisis, teine Lõuna-Prantsusmaal Provence'i kuulsas keskuses Montpellier's ja kolmas Aafrikas (Casablancas või Marrakesis).
Pent Nurmekund keskendus tublisti ka idakeeltele, eriti araabia keelele. Õppis hiina, jaapani ja malai keelt. Klassikalise araabia keele kõrval tegeles veel magribi murdega. Selleks, et kuulda oma kõrvaga elavat keelt, käis tihti Saint-Cyri sõjakooli kasarmute juures, kus liikus palju koloniaalvägede sõdureid. Igal pool ja igas olukorras püüdis ta süveneda kohaliku rahva kultuuri, keelde ja kommetesse.

Augustis 1939 oli Pent Nurmekund Normandias. Ta meenutab:” Olin järjekordselt rahapuuduses, kui tuli teade, et mulle on saadetud stipendium ühte Pariisi panka. Mäletan hästi 1. septembri hommikut… Pariisis võtsin oma rahanatukese välja, kohtasin paari eestlast ja istusime bistroosse läbi kõrre veini imema. Seal saime ajalehtede kaudu teada alanud sõjast… Meie, eestlased, saime mingi kaubarongi peale, mis hakkas läbi pimendatud Prantsusmaa Belgia poole kolistama. Antverpenis pääsesin Taani laevale. Jäin veel üheks semestriks Kopenhaagenisse. Ka Taanist sain õigel ajal, enne okupatsioonivägesid, tulema. Sõita tuli läbi miiniväljade, põgeneda Saksa kaaperlaeva eest. Aga väike “VOHI” ja tema kapten Herman Sergo, keda nüüd tuntakse kirjanikuna, tõid õnnelikult kodumaale.”

1940. aastaks said maailmareisid esialgu otsa, sest Euroopas käis sõda.
Tartus arvati tema välismaa stipendium ümber kodumaiseks, kuid siinsetes uutes oludes sai ta seda kasutada ainult pool aastat. Oli raske leida tööd. Jaanuarist 1941 kuni märtsini 1944 oli ta õppeülesandetäitja romaani filoloogia alal.
1944. aasta märtsis mobiliseeriti ka vanemate aastakäikude noormehi piirkaitseüksustesse. Nii tuli Pent Nurmekunnal minna rindele Eesti IV piirikaitse rügemendi koosseisus. Esialgu asuti Pihkva-Peipsi läänekaldal, hiljem lühemat aega Kivasoos. Suundudes saabunud korralduse kohaselt Kivasoost Iisaku kanti uutele positsioonidele, selgus, et Oonurme lähedal olid teed juba ummistunud lääne poole põgenevate sakslastega. Kõrgemad ohvitserid olid juba lahkunud. Ida poolt oli tulemas vaenlane. Peamiselt eesti väeüksused olid jäänud kaitsma sakslaste põgenemist. Relvi peaaegu polnud. Iisaku suurest relvalaost neid eestlastele ei antud. Puudusid teated üldolukorrast frondil. Põgenemine toimus korraldamatult. Organiseeritud kaitse vaenlaste vastu oli lõppenud. Varsti jäädi “kotti”, aga sellest suudeti veel läbi pääseda. Olukord oli lootusetu. Meestel soovitati väikeste salkadena laiali hargneda. Juba oli kohal ka vaenlane.

Pent Nurmekund langes vangi 23. septembril 1944. Järgnes kurb ja näljane elu Segeza vangilaagris Arhangelski linna lähedal. Külm, nälg ja taudid lõpetasid iga päev 15-20 mehe elu. Koldest võetud kasepuusüsi päästis õnneks Pent Nurmekunna kõhuhaigusest. Tänu saksa arstile põdes ta õnnelikult läbi ka raske kurguangiini. Filoloogina leidis ta meelelahutust laagri internatsionaalses ühiskonnas mitmesuguste keelte õppimise ja üleskirjutamisega. Võimalust mööda saatis ta need tekstid Tartusse ülikooli aadressil. Keelejuhtidele tasus ta tubakaga – ta ise ei suitsetanud. Ungarlastest sõjavangide saabumisel rakendas laagri juhtkond teda tõlgina. Ka võis ta täiendada oma ungari keele oskust.

1946. aasta sügisel pääses Pent Nurmekund vangilaagrist ja elas Eestis ühe aasta illegaalselt, elatudes juhutöödest. Heade inimeste kaasabil õnnestus tal 1947. aastal end legaliseerida. Ta siirdus Pärnu, kus leidis tööd keskkooliõpetajana. Olnud vahepeal umbes aasta õpetajaks Pootsi algkoolis, saabus ta tagasi Pärnu keskkooli.
Aastatel 1952 – 1954 õpetas TRÜ Pärnu konsultatsioonipunktis ladina keelt. Katsed leida paremat erialast tööd ebaõnnestusid. Suure vaevaga sai Pent Nurmekund Tartu Ülikooli rektorilt loa õpetada hiina keelt 2 tundi nädalas õppeülesande korras, sedagi ainult siis, kui huvilisi tuleb kokku rühma jagu.

Järgneb.

Silvi Pilvet

Nõmme linna koerad

Proloog
Kümmekond aastat tagasi jalutasin ühe Nõmme daamiga. Vastu tuli meile üks kõrge jalaga krants. Minu kaaslane imestas: ”Kes see veel on, täitsa võõras nägu siin linnas?” Ometi sirutas ta selle võõra poole käe, kus oli kompvek. See oli ainus kord, kus ma sain Mallele 1:0 “ära teha” koerte tundmises, sest mina teadsin, et see on maalt linna jalutama tulnud Kalle vanaema koer. Nüüdseks tunnen ka mina peaaegu kõiki koeri, küll vabahärrasid, küll ketis olevaid. Ma armastan koeri ja sageli tunduvad nad mulle üsna naljakad.
Hulk aega ütlesin ma ühe kolliga kohtumistel talle mahedahäälseid meelitusi, pidades teda linnapea koeraks. Et ikka plusspunktid mul, kui kolli linnapeaga jalutades minu suhtes sõbratundeid ilmutab. Kahjuks selgus mõne aja pärast, et linnapea kolli ei saa iial üksi linnas hulkuda, minu ponnistused võimu soosingut koera kaudu pälvida olid liiva jooksnud. Häbilugu muidugi! Sest see oli hoopis Lodjast pärit kolli.

Aia tänava Tipa
Esimestel kohtumistel temaga marsruudil Aia – Villa – Pärnu – raamatukogu käik – Aia pidasin ma teda kurjaks koeraks, sest ta sööstis edasi hirmuäratava lõrinaga, ka pissipeatustes tegi ta oma märgistamist koledate häälitsuste saatel. Võinuks arvata, et see väheldast kasvu peni kargab sulle iga hetk säärde. Hiljem sain aru, et mina ega keegi minutaoline Tipat üldse ei huvita, tema manas omas keeles kättemaksu nendele häbematutele, kes olid jultunult Tipa kvartali märgistused üle teha võtnud.

Siis saabus aeg, kus ma oma kohustuste tõttu sattusin hommikuti pärast kella seitset Aia tänavast läbi minema. Ja üsna tihti sain ka näha, kuidas Tipa oma hommikust jalutuskäiku alustas.
Kui ma ei tunneks Tipa heasüdamlike peremeeste kombeid, siis ma võinuksin arvata, et vaene loom uksest hommikujahedusse visati – nii kiire oli tulek. Kohe seejärel tuli kiire pidurdus (nagu slovaki koerte filmis) ja Tipa troonis kõrgemal trepimademel nagu kuningas. Järgnes kasside hirmutamiseks – auh! – paremale, auh! – vasakule, sest üks endast lugupidav koer ei saa ju lubada, et mõni volask lausa jalus vedeleb, aga jantida nendega ei paku soliidses eas koerale ka mõnu. Haugatuste tagajärjed olid silmaga näha – üks paksuks nuumatud kollane kõuts vinnas end rõduäärele, et seal mõnuga edasi magada.
Siis tippis Tipa trepist alla sõiduteele, et seal anda oma põhietendus. Kuna koht on liiklustihe, siis olin mina mitugi korda Tipa elu ja tervise pärast mures. Etendus ise oli aga järgmine – Tipa esines nagu artist jääareenil või staadionil, pöörates end ägedalt asfalti kraapides nelja külge. Ei tea, mis rituaal see küll on? Kas on Tipa eelmises elus olnud suurte areenide kuningas, näiteks gladiaator või toreadoor? Kord pidi üks auto isegi pidurdama, sest Tipa ei olnud veel valmis oma etendust lõpetama.
Tipa järgmine käik on ületee naabrite juurde. Seal võrkvärava taga olid Tipat ammu jälgimas suurt kasvu pontsakas emane ja tema väheldane kaaslane.
Tipa tõstab värava peale jalga, tema väljalastud juga läbib väravavõrgu, tabab suurema peni lõuga. Naabripeni lakub hoolega oma habeme puhtaks, et siis hakata oma poole poolt väravat märgama, sama teeb ka väiksem koer. Äkki teeb Tipa täispöörde ja sööstab jubeda lõrinaga lasteaia poole. On ka põhjust – seal väetab üks kõrgejalgne mustu muru. Niisugust sigadust ei saa oma krundi naabruses Tipa ometi lubada. Lorule (kelle kohta vahva sõdur Švejk oleks öelnud – näha jah, et tolle tõupuhas vanaema on end mõne lorbandiga viieks minutiks tänavanurgale unustanud) teeb Tipa niisuguse sõidu sisse, et see peaaegu vastu puud jookseb.
Nüüd on Tipa oma esmased vajalikud teod koduukse ees ära teinud ja lõrisedes suundub ta oma tavalisele kvartalikontrollkäigule.

Olen ükskord näinud Tipat ka väga alandatud seisus – nimelt oli üks vanaproua Tipa nööri otsa pannud. Tipa erksast sammust polnud järel midagi. Ta silmad olid solvumisest tuhmid ja üldse – ma ei tundnud oma hommikust lõbustajat äragi. Õnneks oli see ka ainus kord näha Tipa alandust.

Järelsõna
Kui küsisin Tipa perenaiselt, kas tohib Tipast kirjutada, oli ta algul imestunud, siis taipas öelda, et nendel pole mingit Tipat, et koera nimi olevat Pontu. “Vaat, mis sobimatu nimi!” mõtlesin mina oma väikesele tippivale lõbustajale.

Bella Kanaris