Lk. 6 

Tagasivaade Punapargis toimunule...

Täpsemat ülevaadet 1918. aasta 23. detsembri Punapargi lahingust loe „Neti Uudistajast” nr.4.

Foto: Punapargi lahingust osavõtnu August Nõmmik.

Lahingus langenutele otsustas Punapargi rahvas püstitada mälestusmärgi ja nii loodigi 1933. aastal ausamba püstitamise komitee, mille etteotsa asus H. Villemson (muide, see oli üks peamisi süüdistusi tema hilisemal küüditamisel Venemaale, kuhu ta ka suri). Mälestuskiviks valiti suur kivimürakas, aga kuna too asus ühe kilomeetri kaugusel (praeguse vana mõisasurnuaia vastas üle tee), siis kohalikud puutöömehed meisterdasid kiviveoks suure kiviveokelgu.

Foto: Kivivedu Voltveti mõisa surnuaia kõrval oleval teel.

1934. aasta 24. veebruari talvisel laupäeval oli talgute korras kokku tulnud peaaegu 650 inimest, põlvepikkusest vanani, kuna kõik tahtsid anda oma panuse, et vedada suur maakivi oma kohale. Kiviveo kelgu ette olid seotud mitu pikka köit ja nii veeti inimeste ihurammuga kelk koos kiviga kohale. Vedu kestis koidust ehani ja kuna tegu talgutega, siis ei puudunud vedajatele muusika ega ka õlu. Veoteid juhatas kohalik metsamees Paul Reim jahipasuna signaalidega. Mees seisis ise kivil püsti ja andis jahipasunaga märku, et kõik korraga üheaegselt tõmbaksid.

Foto: 24. veebruar 1934. Mälestuskivi veorahvas talgutel, keskel pasunaga Paul Reim.

1934. aasta suvel valmistati ette ja tehti valmis mälestuskivi ümbruse mullatööd, haljastus ja raiuti kivisse Vabadussõja risti kujutis ning kiri “Julgus pärib võidu. 1918-1920.” Suve keskel oldi töödega jõutud niikaugele, et 12. augustiks 1934 kuulutati välja mälestuskivi avamine. (Vaata kava esilehete. 87 kB) Avamisele tuli umbes 2000 inimest ja avasõnad ütles mälestuskivi püstitamise komitee esimees H. Villemson. Kirja teel saatsid oma tervituse riigivanem ja Kaitsevägede ülemjuhataja. Kõne pidas kolonelleitnant A. Kivi – 6. jalaväepataljoni ülem (6. jalaväepataljon võttis lahingutest osa). Katte võttis kivilt Pärnu maavalitsuse esimees J. Markson. Mälestuskivi pühitsesid evangeelse Luteri kombe kohaselt Saarde koguduse õpetaja M. H. Torrim, apostliku-õigeusu kombe kohaselt preester N. Leisman. Avamisel mängis Voltveti Vabatahtliku Tuletõrjeühingu pasunakoor ja laulis Voltveti metsakooli meeskoor. Kõnega esines ka kivipüstitamise tegevliige metsaülem Paul Reim.

Foto: Mälestuskivi pühitseb apostliku õigeusu preester Nikolai Leisman.

1936. aastal andis ausamba püstitamise komitee esimees H. Villemson ausamba üle 6. jalaväepolgu Kaitseväelaste Ühingule. Ausamba juures peeti 23. juunil 1936. aastal selle ühingu liikmete pidulik kokkutulek.
1940. aasta kurjade aegade tulekul, kui Eestimaad tabas Vabadussõja ausammaste lõhkumise ja mahavõtmise laine, jäi Punapargi mälestuskivi paigale oma kõrvalise asupaiga ja ka kohalike elanike meelsuse tõttu. Ka vahetult peale Vene-Saksa sõda, mil lasti õhku enamik Vabadussõja ausambaid (ka Kilingi-Nõmme oma), jäi kivi püsima. Seda kuni 1950. aastani, mil kohalike punaste funktsionääride mõõt sai täis. Põhjuseks oli, et metsakooli poisid käisid mälestuskivi juures oma meelsust näitamas ja see ei meeldinud tollase Tihemetsa Tehnilise Metsatehnikumi direktor Matvejevile. Tema käsul ja osavõtul, abiks Punapargi lauavabriku direktor Matšehhin ja Valdi Oja, õhatigi 1950. aastal ausammas. Ja nii jäi kivi purustatult lamama 38-ks aastaks. Kuni 1988. aasta kevadel otsustasid Kilingi-Nõmme kollektsionääride klubi “Varia” liikmed mälestuskivi taastada.

Foto: Sellisena lamas purustatud mälestuskivi 38 aastat.

24. aprillil saadeti 117 allkirjaga palvekiri Pärnu rajooni Täitevkomiteele. (Vaata kirja. 71 kB) Kas sellest, et ajad olid veel muutlikud ja keegi ei julenud “jah” sõna öelda, aga vastus jäi tollaselt Pärnu rajooni TK esimehelt seltsimees Rein Kirsilt saabumata. Kuna Pärnu ei julenud asja otsustada, pöörduti Saarde Küla RSN Täitevkomitee poole sama palvega, alla kirjutas 60 inimest ja 1988. a. 8. juuli istungjärgul võeti vastu otsus mälestuskivi ühiskondlikus korras taastada. (Vaata vastust palvekirjale. 121 kB) Sellele järgnes rahvalt annetusrahade korjamine taastamistöödeks. Taastamistöödega ühines ka Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi Rahvarinde tugigrupp, Tihemetsa rahvas ja kohalikud Punapargi inimesed.

Foto: Maapinnast mälestuskivi tükkide otsimine.

Esimeseks tööks sai pinnase avamine, et leida sinna maetud purustatud mälestuskivi tükke ja abiks oli Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi kraanajuht Kalju Pärtel. Kruusa ja mulla vedu teostas Heino Reinaste.
Oma praktilise tööga aitasid mälestuskivi taastada Kilingi-Nõmmest Robert Viik, Kalju Pärtel, Elmar Arunurm, Elmar Tänavots, Jaago Lensment, Hans Arukask, Urmas Tihane, Igor Sepp, Mart Aal, Ain Roost, Heino Meola, Mati Tints, Henn Vilbaste, Valter Siim, Sulev Ots, Hans Haki, Agu Nõmman, Olev Paukson, Henn Vestel, Mart Link, Valdur Pihelpuu, Vladimir Smirnov, Sulev Kikas, Agu Leivits, Ahti Seller, Johannes Paukson, Rein Reinok, Jüri Sonn, Väino Kekkonen, Villu Pikker, Kalle Kiipus, Heino Reinaste, Andrus Teemant ja teised. Mälestuskivi kõrval oleval kivil, kus marmorplaat, millel kirjas lahingus hukkunute nimed, valmistas Võru kiviraietöökoja rahvas ja selle transpordi Võrust teostas Ants Laigna.

Foto: Inimesed raha annetamas.

15. oktoobril, taasavamise päeval oli kohapeal väljas temaatiline näitus, müüdi kollektsionääride klubi “Varia” poolt välja antud teemakohaseid ümbrikke ja mälestuslinte. Taasavamise tseremoonia avas Jaago Lensment, ajaloolise ülevaate esitas allakirjutanu, taastatud mälestuskivilt võtsid katte Punapargi mees Jaan Kuningas ja Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandi Rahvarindest Kalle Kiipus. Kivi õnnistas Saarde koguduse õpetaja Elmar Salumaa. Järgnesid kõned, mälestused ja luuletused, mida esitasid Oskar Lehismets (ainukene, kes mäletas lahingut), Jaan Kuningas, Hilda Turb ja Ella Allik meenutasid kivi esmaavamist. Kõnega esinesid Rein Kirss, Ain Roost (taastamise Tihemetsa-poolne eestvedaja), Ants Laigna Rahvarindest, ajakirjanik Arnold Pulk, Pärnu Muinsuskaitse Seltsi esimees Eduard Rajari, mälestuskivi püstitamise komitee esimehe H. Villemsoni väimees loomatohter Albert Jürgenson, Elmar ja Juuli Mõtsnik ja Pärnu Rahvarinde esindaja. Laulsid Kilingi-Nõmme nais- ja meeskoor ning muusikat tegi pasunakoor Pärnust. Vanemad inimesed, kes olid mälestuskivi esmaavamisel, istutasid taasavatud mälestuskivi kõrvale tamme. Mälestuskivi ümbritseti lillede ja küünaldega. Järgmisel päeval, 16. oktoobril austas mälestusmärki oma lauluga Riiklik Akadeemiline meeskoor Olev Oja juhatusel.

Lõpetuseks tahaks tänada kõiki tollaseid tegijaid ja eriti kohalikku Punapargi ja Tihemetsa rahvast, kes on hoidnud mälestuskivi ümbruse puhtana ning pole pidanud paljuks alati värskeid lilli sinna viia.

Kilingi-Nõmme kollektsionääride klubi “Varia” algatustoimkonna nimel
Olev Paukson.

P. S. Millal jõuab järg Kilingi-Nõmme ausamba kätte?

Järgneb lk. 7