Lk. 5 

Saarde Kaitseliit – 80!

Mida mõtleb tavaline inimene, näiteks koduperenaine või pensionär või ka keskkooliõpilane, kuuldes sõna Kaitseliit? Raske määratleda, aga küllap paljude teadvuses vilksatab mõte, et tegu on äärmusliku organisatsiooniga, kelle liikmed on valmis vastu hakkama II maailmasõja aegsete vintpüssidega meie suure idanaabri vastu. Või veelgi hullem – kamp joodikuid, muidusööjaid ja üldse igas mõttes ebakompetentseid tüüpe, kes ei tunneta, mida võib ja mida mitte. Tänada tuleb selle eest meie ajakirjandust ja üldist suhtumist Kaitseliitu.
Püüan olukorda hinnata läbi kaitseliitlase pilgu.

Foto: Kaitseliidu Saarde malevkonna pealik Agu Tamme

Eluruum – mitte elamispinna või koha tähenduses, vaid riigi territooriumi kui terviku mõttes. Meie suur idanaaber on alati unistanud liita see maatükk, mis eestlaste jaoks on kodumaa, jäädavalt enda külge. Muude, esmapilgul pakilisemate murede kõrval kipub see jääma märkamatuks ja seepärast seda ei teadvustata endale.

Eluruum laiemas mõttes tähendabki kontrolli riigi territooriumi üle, peremeheõigust, mis on võõrandamatu õigus, ühtlasi ka vastutust tagada kord, julgeolek ja turvalisus riigi kodanikele. Siin tahab ka Kaitseliit anda oma panuse, õigemini ta on kohustatud seda tegema oma põhikirja järgi.

Foto: 1996. aasta õppused metsas.

Kaitseliit on vabatahtlike organisatsioon. Ta ei saa oma ridadesse värvata kedagi vastu tahtmist ega ole ka pealike ja instruktorite käsutuses sunnivahendeid, tagamaks käskude täitmist. See ongi enda vabatahtlik ja teadlik distsipliinile allutamine, mis on harjumatu eriti nendele, kes on teeninud Vene kroonus.

Foto: Metsas paja ümber.

Igasugune sõjaline väljaõpe on segu mängust ja tuimast ning karmist igapäevasest pingutamisest, asja eest teist taga mööda poriloike roomata ja teha ühte ja sama liigutust kümneid ning sadu kordi, et see verre kuluks. Kõik sõjaväeline põhineb sellel. Kuid on suur vahe teha seda sama vabatahtlikult, ilma sunnita, omade keskel, iseenda jaoks. Ja ilma korrata ning distsipliinita jäävad inimesed organiseerimata massiks, võimetuna kaitsma iseennastki, ammugi seisma oma territooriumi või eluruumi eest.

Sport ja sõjaline väljaõpe – need on kaks teed tahte kasvatamiseks, mis kuluvad ära meie koolipoistele. Kaitseliit püüab kaasa aidata meie ühiskonna muutmisele organiseeritumaks ja distsiplineeritumaks.

Kaitseliit aitab kaitsta riigi põhiseaduslikku korda ning sisemist stabiilsust. Kiirelt rakendatava organiseeritud jõuna on ta vajadusel abiks piirivalvele, päästeteenistusele, politseile ja teistele siinsetele teenistustele ka rahuajal.

Ajaloost.
Kaitseliit sündis 1918. aasta hilissügisel, kui novembris 1918 kapituleerus Eestit okupeerinud Saksamaa ning samaaegselt asusid ida suunast rünnakule kommunistliku Venemaa punaväed. 11. novembril 1918 moodustatigi rahva omaalgatuslikus korras kaitseorganisatsioon Kaitseliit.

Foto: Saarde kaitseliitlase käeside.

II maailmasõja alguseks kujunes Kaitseliidust eeskujuliku väljaõppega hästi organiseeritud sõjaline jõud, mis liitis kümnendikku elanikkonnast (100 000 liiget), mis oli ilmekaks tõenduseks rahva kaitsetahtest.

1940. aasta juunis keelustati okupatsioonivõimude poolt KL tegevus ja kaitseliitlased langesid eriti ränkade repressioonide ohvriks.
Kaitseliidu tegevus taastati rahva initsiatiivil 17. veebruaril 1990. aastal, veel enne taasiseseisvumist. 1992. aastast kuulutati Kaitseliit Eesti Kaitsejõudude koosseisu.

Saarde Malevkonnas
taastati tegevus 1990. aasta maikuus, kui Kilingi-Nõmmes sai kokku grupp mehi, kel oli valida Rahvarinde poolt algatatud kodukaitsjate või taastatud Kaitseliidu vahel. Rohkem mehi tahtis siiski taastada Kaitseliitu.

Foto: Vandetõotuse andmine Voltvetis 1993. aastal.
Suurema foto vaatamiseks kliki -siia- (117 kb).

Algul registreerus paarkümmend meest, kel polnud peale II maailmasõja aegse paari vintpüssi ja mõne taskurelva midagi. Oli aga tahe tegutsemiseks. Moodustati kompaniid Tihemetsas (Voltveti), Kilingi-Nõmmes (Kantsi) ja Talil.
Kõige rohkem oli malevkonnas mehi 1992.-1994. aastatel, kui Saarde Malevkonnaga liitusid ka Surju ja Kikepera liikmed.

1993. aastal saadi esimene saadetis Soome vintpüsse ja Hiina automaate, millega varustati 30 % isikkoosseisust.
Laskeharjutuste ja õppustega alustati samuti 1993. aastal. Regulaarselt on sellest ajast läbi viidud ka malevkonna suviseid ja talviseid õppusi. Ka maleva õppused on täiustanud meeste teadmisi nii üksikmehe kui jao koosseisus. Õppusi on juhendanud väljaõppinud ohvitserid Pärnust.

Seoses raske majandusliku olukorraga Saardes ja selle ümbruses on erksamad mehed otsinud tööd kaugemalt ja sellega seoses on Kaitseliidu tegevusest osavõtt jäänud järjest vähemaks. Kõigepealt tuleb ju toita perekond ja kui aega üle jääb, siis tegeleda ka sõjamängudega.

Foto: 1996. aasta Pärnumaa malevapäevade võitja – Saarde malevkond koos noorkotkaste ja naiskodukaitsega.
Suurema foto vaatamiseks kliki -siia- (236 kb).

Malevkonna sajast mehest on 90 % varustatud korralike käsirelvadega, ka laskemoona on piisavalt. Puudu jääb vaid tahtejõust osaleda õppustel, kus tuleb ületada küllaltki suuri koormusi. Igale mehele tuleb see ainult kasuks, kui õpitakse ennast kriisiolukorras hoidma ja naabritki abistama.

Talil tegutsevad ka noorkotkad ja naiskodukaitsjad, kes on samuti Kaitseliidu osa.

Ootame Kaitseliitu noori mehi, kes juba teeninud Kaitseväes või alles valmistuvad selleks. Loodame, et noorte tulekuga Kaitseliitu muutub töö intensiivsemaks ja tulemusrikkamaks.

Agu Tamme

Foto: Kirikukoor lauluproovis. Esireas paremalt teine koorijuht Tiia Hermann, vasakul koorivanem Sale Mitt.

Pent Nurmekund

Algus „Neti Uudistajas" nr.10.

10. veebruaril 1955 pidas Pent Nurmekund keemiahoone auditooriumis oma esimese hiina keele loengu. Ruum oli üliõpilasi hunnikus täis. Pent Nurmekund ise oli hiina keelt õppinud välismaa ülikoolides. Töö läks käima ja varsti saabusid Hiinast ka kabineti tellitud õpikud.

„Kord oli selline juhus, et Hiina külaliste vastuvõtuks kutsuti Tartust Tallinna hiina keele spetsialist Pent Nurmekund. Ta oligi õigel ajal Tallinna Balti jaamas oma maamehe kasukas ja karvamütsis. Külalisi kätlesid ja kaisutasid partei- ja valitsusjuhid, siis märgati rahva hulgast endi hulka tõmmata ka kasukas ja karvamütsis tõlk. Jaamast residentsi sõitmisel unustati aga tõlk autosse kutsuda. Eks ta siis astunud nagu seisusele kohane jalgsi järele." (Haljand Udami meenutus). Hiinlased järeldasid sellest, et lihtrahvas ikka oskab hiina keelt, valitsejad aga mitte.
Koos õigusega õpetada hiina keelt Tartu Ülikoolis anti Pent Nurmekunnale õppetegevuseks kasutada väike ruum ülikooli vastas keemiahoones. Siin kujuneski välja orientalistikakabinet. Sellest ajast peale olid Pent Nurmekund ja tema orientalistikakabinet nagu võrdsed partnerid, kes elasid ühist intensiivset elu.

Foto: Orientalistikaringi avakoosolek. Seisab Pent Nurmekund. Vasakult teine NSVL TA Maailmakirjanduse Instituudi tead. tööyaja Boris Rifin.

Huvi orientalistika vastu seletas Pent Nurmekund järgmiselt: "Euroopas hakkasid kiiresti arenema rakendusteadused, huvi inimpsüühika vastu jäi aga kuidagi varju. Tiibetis, Hiinas ja Jaapanis on aga palju juureldud inimese vaimsete võimete ja enesetäiendamise teede üle. Sellesse valdkonda kuulub ka keeleõpe. Varsti sai kabinetis õppida kõiki neid keeli, mida Pent Nurmekund ise oli õppinud Tartu Ülikoolis, välismaa ülikoolides ja isegi Karjala vangilaagris. Pidevalt õpetati kabinetis hiina ja jaapani keelt, aga ka vietnami, indoneesia, hindi, araabia, egiptuse, bengaali, uuspärsia, suahiili, hausa, afrikaani, heebrea, türgi, gruusia jm keeli. Tihti ka mitut Euroopa keelt, nt taani, rootsi, islandi, itaalia jm keeli. Mõnel semestril õpetati orientalistikakabinetis kümmet keelt korraga. Vahepeal kutsus Pent Nurmekund kabinetti mõnd keelt õpetama ka teisi lektoreid, nt õpetas gruusia keelt vene kateedri liige Karl Bachman, kes oli sündinud Abhaasias. Ka pani Pent Nurmekund teatud keele alal edasi jõudnud üliõpilasi õpetama algajaid, kusjuures ta tingimata ise pealt kuulas.

Üliõpilasi tuli kabinetti õppima kõigist teaduskondadest. Mõni neist vajas siin õpetatavat keelt või keeli otseselt oma erialal, teisi ajendas huvi laiendada silmaringi. Tolleaegsetes piiratud oludes oli kabinet aknaks välismaailma. Enamasti õpiti orientaalkeeli fakultatiivselt, aga juhtus ka seda, et üliõpilane vahetas oma senise eriala mingi idakeele kasuks ja hakkas spetsialiseeruma sellele. Niisugusel juhul suunas Pent Nurmekund üliõpilase edasi õppima Moskva või mõnda teise Nõukogude Liidu suurde ülikooli. Nii sai Pent Nurmekunna õpilasest Ülo Sirgust indoneesia keele spetsialist, kes töötab teadurina Moskvas. Pärast oma erialal ülikooli lõpetamist jätkavad mõned Pent Nurmekunna endised õpilased tegutsemist ka idakeelte alal, nt. Ülle ja Haljand Udam, Linnart Mäll ja Maret Kark. Juhtus sedagi, et oma erialal töötav varem orientalistikakabinetis õppinud filoloog koostas õpiku Pent Nurmekunna juures õpitud keele kohta. Nii tegi näiteks Kristiina Kross-Ross, kes kirjutas heebrea keele õpiku usuteaduskonna üliõpilastele ja kinkis selle siis ka kohe oma õpetajale Pent Nurmekunnale. Üks üliõpilane koguni abiellus oma Indiast pärit kirjasõbraga. Mitmed Pent Nurmekunna õpilased tõlgivad eesti keelde kirjandust kabinetis õpitud keeltest. Merike Pau näiteks on vabakutseline ilukirjanduse tõlk gruusia keele alal. Kirjandusteaduse ja ilukirjanduse alal töötavad endised Pent Nurmekunna õpilased Ain Kaalep, Ly Seppel, Andres Ehin jt. Igatahes polnud kabinetil puudust võimekatest õpilastest. Ka mõned keskkooliõpilased püüdsid kabinetis midagi omandada. Keeli käisid õppimas mitmed ülikooli õppejõud.

Üks orientalistikakabinetti sisseastuja aga meenutab, et Pent Nurmekunnal oli alati midagi soovitada, ka siis, kui tulija oli koguni luulesõber: "Kindlasti peaksite tutvuma provanssaali laulikute loominguga. Kirjutan teile siin üles selle keele õpiku." Õnneks ei küsinud Nurmekund järgmisel kohtumisel, kuidas trubaduuride luule meeldis, vaid soovitas juba lugeda iiri saagasid ja tingimata originaalis.

Üliõpilastest ja kabineti külalistest moodustus huvitav mitmepalgeline seltskond. Omavahel said nad mõtteid vahetada ja maailma asju arutada – üliõpilasorganisatsioone ju tol ajal polnud.
Aeg-ajalt korraldati kabinetis ettekande-koosolekuid, mida sisustasid peamiselt üliõpilased ise. Pent Nurmekund püüdis kõigiti hoolitseda, et tema üliõpilased pääseksid ka kaugemal Nõukogude Liidus toimuvatele üliõpilaste teaduslike ühingute konverentsidele. Kindlasti võtsid kõik osa orientalistikakabineti kahest juubelikonverentsist.
Pent Nurmekunna arvamuse kohaselt käis tema orientalistikakabinetis õppimas üle tuhande üliõpilase. Kõigist neist pole küll tulnud orientaliste, kuid midagi on neist igaüks kabinetist kaasa saanud. Ta oli rahul, et kasvas vähemalt kümmekond inimest, kes uurijana või tõlgina hiljem üht-teist korda saatsid.                                        Järgneb.

Silvi Pilvet

Saarde kirikukoor alustas uut hooaega

27. oktoobril alustas Saarde kirikukoor uut hooaega. Märkamatult on 5 aastat möödunud ja on aeg veidi tagasi vaadata. Koor kavatseb oma 5-ndat aastapäeva tähistada kontserdiga kirikus vahetult enne jõule, 20. detsembril. Koori koosseis on selle aja jooksul ka muutunud. Osa lauljaid on koorist lahkunud, osa juurde tulnud. On lauljaid, kes tulevad ja lähevad, kuid põhikoosseis on jäänud.

Käesolevat uut hooaega alustasid 26 lauljat (5 aastat tagasi oli neid 30 ringis). Märgiksin ära need lauljad, kes jätkavad ka käesolevat hooaega: Heli Aal (on kooris laulnud 4 ja pool aastat), Aino Hallop (asutamisest alates), Selgi Juurikas (asutamisest alates), Mari Kivisaar (asutamisest alates), Edgar Kohv (asutamisest alates), Evi Lapp (asutamisest alates), Naima Lensment (asutamisest alates), Helena Lensment (laulnud 1,5 aastat), Sale Mitt (asutamisest alates), Märt Männik (alustab käesolevast aastast), Valli Oro (asutamisest alates), Enri Pahapill (4-ndast hooajast alates), Riina Pahapill (4-ndast hooajast alates), Elli Reinaste (alustab käesolevast aastast), Hillar Rikson (asutamisest alates), Raili Rohtmaa (asutamisest alates), Mare Sepp (asutamisest alates), Avo Sinilaid (asutamisest alates), Aime Sõrmus (asutamisest alates), Tanel Šubin (laulnud 3 aastat), Ester Tamm (asutamisest alates), Mati Tints (asutamisest alates), Eda Vabrit (asutamisest alates), Piret Vinogradov (laulnud 4 aastat), Maie Voort (asutamisest alates), Katri Vugt (laulnud pool aastat).

Kooril on välja kujunenud ka oma tavad. Nii tähistatakse lauljate juubeleid ja sünnipäevi, elatakse kaasa koorilauljate kurbadele sündmustele. Sünnipäevalapsed pakuvad maiustusi, neil lastakse koos ka hea maitsta. Kingitakse lilli ja lauldakse sünnipäevalaul. Hooaeg lõpeb tavaliselt peale jaanipäeva. Siis toimub kohvilauas pidulik hooaja lõpetamine. Välja on kujunenud suvised ekskursioonid Eestimaa kirikutesse ja kaunitesse paikadesse. Tõsi küll, see on seotud suurte kuludega, millest kooril endal jõud üle ei käi. Palume Jumala abi, et Ta aitaks meil leida sponsoreid, kes meie kontsertmatkadega seotud kulutustele õla alla paneks.

Noor ja energiline dirigent Tiia on lauljatega väga kannatlik, kuid ühtlasi ka nõudlik. “Toorelt” kontserti andma ei minda. Harjutame küll kord nädalas (teisipäeviti kella 18.30-19.30-ni), kuid see-eest on proovid sisutihedad ja igat laulu viimistletakse kaua.
Koori eesmärgiks on süvendada inimestevahelist sõprust, hingesoojust ja ligimesearmastust. Selle nimel laulame psalme ja austame igat meie kõrval olevat inimest, palume üksteisele Jumala õnnistust ja abi. Püüame olla täna paremad kui eile ja homme paremad kui täna. Andku selleks Taevaisa meile tahet ja jõudu!

Sale Mitt
koorivanem