Lk. 4 

Vastulaused arvukatele „Uudistajas" ilmunud minu ja kooli kohta käivatele laimavatele kirjutistele

Põhjus, miks allpool olev kirjatükk paberile saab, on järgmine – juba mitmes kord järjest ilmub ajalehes "Uudistaja" materjal, mida pean solvavaks ja laimavaks nii kooli kui enese kohta (nr.6 (42) 19. 06. 1998 "Kas Kilingi-Nõmmes...", autor K. Jürisoo ja "Kas aritud...", autor J. Kuusk, nr. 7 (43) 4. 08. 1998 jne., jne.).
Tundub, et mõlemad artiklite autorid on kirjutanud OMA IQ tasemest lähtudes, siis püüan jääda samale tasandile. Ma ei hakka ideid (kui neid neil üldse on) analüüsima, vaid puudutan pigem isikuid. Siinkohal lähtun asjaolust, et valdavas enamikus olen rünnaku all mina. Arvan, et kummagi autori tekst lähtub suurel määral ebatäpsetest andmetest ning siit tulenevalt kipub asi olema valeinformatsiooni moodi. Selle levitamine on aga teatavasti seaduse järgi laim. Muidugi tekitab selline intrigeerimine ning kuulujuttude levitamine VÄGA ebatervet õhkkonda, pingeid ja olukord võib lõpuks leida lahenduse hoopiski kohtulaua ees.

Et K. Jürisoo keskkoolis kummitusi näeb, ei saa imeks panna. Härra Kaljul kulus 8 kl. lõpetamiseks 10 aastat ja sedagi järeleksamiga matemaatikas. Muidugi oli NSVL ajal õpilase klassikursuse kordamine unikaalne nähtus, kuna süüdlaseks peeti õpetajat, mitte võimetut õpilast.
Reaalainete nõrkus aga viitab humanitaarkalduvustele ning fantaasiarohkusele. Samuti iseloomustab sellist inimest agressiivne ja ettearvamatu käitumine, kuulsusejanu, võimuahnus, suur tahe silma paista.
Võimeid positiivseks tegevuseks ei jätku, pahatahtlikeks ettevõtmisteks aga küll. Taoline käitumine on iseloomulik ka täiskasvanuks saades.
Ülaltoodu tõestuseks:
– koolitöötajate terroriseerimine, ähvardamine kontrollkomisjoniga (komisjon ise ei teadnud midagi ja pealegi pole koolil põhjust karta ühtegi asjalikku komisjoni), ebaseaduslik tuhnimine kooli toidublokis;
– katse koolile sütt tellida (huvitav, kes oleks maksnud?);
– kaks korda on mul tulnud joobnud Jürisoo katlamajast välja visata;
– kooli katlakütja ähvardamine füüsilise vägivallaga;
– rõveda kuulujutu levitamine (linnavalitsuse poolt korraldatud koolitöötajate koosolekul).

Ja nüüd mõned kommentaarid artikli kohta, mis ilmus l9.juunil 1998.a. "Uudistajas".
Keskkooli nn. suur raha.
1997. a. maksis vabariigis ühe üldhariduskooli õpilase koolituskulu Haridusministeeriumi andmetel 7000 krooni. Sinna kuulus omavalitsuse poolt kinnitatud eelarve + riigi poolt eraldatud õpetajate palgafond. Õpilase koolituskulu maksumuse sisse ei arvestata investeeringuid!
Kilingi-Nõmmes oli 1997. a. ühe õpilase koolituskulu 6562 krooni. Arvestuses on õpilaste hulka arvatud ka ettevalmistusklassi õpilased, kuna nad kasutavad kooli eelarvet.
Miskipärast on kooli eelarvest maha arvamata summad, mis võetakse tagasi linna eelarvesse ning mida kool tegelikult ei kasuta: toitlustamiseks kasutatav elekter ja töövihikute müügist laekuv raha.
Muide, meie omavalitsust iseloomustab see, et ainsana maakonnas võetakse kooli eelarvest laekumised tagasi linna tuludesse.
Käesoleval aastal ei tea ma vabariigi üldhariduskooli õpilase keskmist maksumust.
Väide, et linna eelarvest kulub kolmandik haridusele, on enam kui vaieldav. See on osalt raamatupidamislik j a ka matemaatiline küsimus j a siin on Jürisoo eksimine ning valearvestus arusaadav.

Linna eelarve 1998. a. on 10 160 234 krooni. Hariduse rida: gümnaasium, muusikakool, spordikool, lpk. "Krõll" on kokku 4 286 200 kr, sellest
– gümnaasium 2 392 800 kr(õpilaste arv koos ettevalmistusklassiga eelarve koostamise momendil 715);
– lpk. "Krõll" 1472 600 kr (eeldan laste arvuks 100);
– muusikakool 311300 (eeldan laste arvuks 50);
– spordikool 109 500 kr (õpilaste arv 152).
Toon taas näited. Praktiliselt sama suur Vändra Gümnaasium kasutas juubeliaastal 4,5 miljonilist eelarvet, Pärnu-Jaagupi (~ 440 õpilast) ca 2,4 milj., Suure-Jaani (~ 520 õpilast) ca 2,6 milj. krooni.
Meie gümnaasiumi kasutuses on juubeliaastal 2 392 800 krooni.
550 õpilasega Rootsi kool kasutas näiteks 1997. a. 29 000 000 eelarvet Rootsi kroonides.
Suur raha on suhteline mõiste. Kui aga meie koolil oleks kasutada vabariigi keskmine õpilaskoha maksumus, siis peaks eelarve olema suurem 313170 krooni. See on parasjagu see suurusjärk, mis vähemalt osaliselt tagaks kooli vajadused arenguks.

Nüüd volikogu kutsumisest kooli ja volikogu töökorrast.
Kodanik Jürisoo on piisavalt kaua olnud volikogus ja peaks teadma, kes organiseerib volikogu koosolekuid – minu kompetentsi see ei kuulu ning ma ei ole kunagi andnud lubadust organiseerida volikogu koosolekut.
Segased on ka K. Jürisoo arusaamad mõistetest „katastroofiline olukord” ja „võimalikku ohtu kujutav olukord”.
Mina olen oma mäluga rahul ja erinevalt Teist ei esine mul ka mälulünki.
Oluline on siinkohal kõigile lehelugejatele teavitada asjaolu, et kooli lagede lubatust suurem läbivajumine oli selge eksperditasandil läinud aasta juuli viimasel nädalal. Laululava ehitamise algus, veel enam, suveaia detailplaneeringu ja ehitusloa saamine püüdku igaüks endale siiski meelde tuletada.
Miks te seostate laululavale kulunud miljoneid kooli remondiga? Tuletan meelde, et laululava ehitamise ja rahastamise otsuse võttis vastu volikogu. Meie fraktsioon oli vähemkalli laululava ehitamise poolt, sest linnal on probleeme piisavalt. See kõik peaks olema dokumentaalselt tõestatud, ka volikogus hääletuse tulemused.

Kodanik Jürisool on väga segamini asutuste ja organisatsioonide pädevusastmed.
Olge mureta, kool tuleb oma ülesannetega toime – nii õppetöö kui selle korraldamisega. Vähemalt olemasolevate võimaluste piires ja natuke rohkemgi. Või peate end kompetentseks isikuks haridusküsimustes?
Otsustamisest ja kompetentsusest: auto- ja traktoriõpetuse kaotamist ja internaadi tasuliseks muutmist kommenteerin kui kooli ja lastevanemate huve kahjustavaid otsuseid, kuid ma olen sunnitud neid täitma.
Taoliste otsuste, nagu iga olulise otsuse tegemisel on vajalik eriala tundvate isikute kaasamine, statistiliste andmete analüüs, finantside analüüs, tulemi prognoos. Otsuste vastuvõtmine emotsioonide pinnal võib viia väga negatiivsete tagajärgedeni.
Põhjendused.
Auto-traktoriõpetuse kui valikaine kaotamine eirab õpilaste soovi ja on sekkumine õppenõukogu pädevusse. Mis on valikaine ja mis on kursus, on selgelt defineeritav. Mis puutub õppebaasi, siis "kolhoosiaegne krusa"- GAZ-53 on õppesõidumasinana kasutatav ja isegi otsitav spetsiaalsetes autokoolides (küsitav, kas Teie nn. "eurotulesid" võib iga masina külge riputada, ka siin on eeskirjad).
Iga aine õpetamine maksab, huvitav, mida järgmisena tahetakse kaotada? Kas Jürisool, kes "jälgis" õppesõiduauto "tegemisi" ja saavutas suurepärase mulje kasusaamisest isiklikel eesmärkidel, ei jää sama mulje mõnest teisest õppeainest?
Internaadi muutmisega õpilastele tasuliseks algab gümnaasiumi agoonia. See jõuab lõpule siis, kui lapsed, kes on sündinud 1994 ja hiljem, jõuavad 10. klassi. See ei ole ainult minu arvamus, vaid ka teiste haridussüsteemi tundvate inimeste arvamus!
Momendil ei saa uusi keskkoole avada, kui 10. klassi ei tule 20 õpilast või keskkooli osas tervikuna ei ole 60 õpilast. Minu andmetel on menetluses seaduse eelnõu, mis edaspidi ei luba avada ka olemasolevates keskkoolides 10. klassi, kui õpilasi on alla 20-ne. Nähtavasti on see vajalik koolivõrgu korrastamiseks vabariigis.
Sündide arv aastate lõikes meie linnas ja lähiümbruskonnas peaks ju linna võimuesindajatel teada olema. Elementaarsel tasemel linna juhtimine eeldab ülevaate omamist linnaelanike vanusegruppidest. Või on kuidagi teisiti võimalik eelarvet kokku seada? Või elame põhimõttel - pärast meid tulgu või veeuputus?
Andmed näitavad, et lähiaastatel tuleb gümnaasiumi l. klassi veidi üle paarikümne lapse, osa läheb pärast põhikooli lõpetamist ametikoolidesse. Isegi kui menetluses olev eelnõu ei tule seadusena välja, on 30-40 õpilasega gümnaasiumiosa eksisteerimine enam kui küsitav - tegelikult mõttetu.

Edasi tulevad juba konkreetsemad hariduselu küsimused, mis peaksid avama probleemide tausta.
1. Õpetajate palgafond oleneb õpilaste arvust.
2. Palgaraha ja tundide arvu oluline vähenemine sunnib õpetajaid koondama ning tunde jaotama ainet mittevaldavatele õpetajatele. Ei pea olema eriti pädev ennustamaks taseme tulemit.
3. Palgafondi oluline vähenemine kutsub esile 3 nähtust:
– õppeplaani järgi on kohustuslik koormus 24 tundi nädalas ja lubatud koormus 35t. nädalas (gümnaasiumi osas). Kui ei jätku palgaraha, saab anda ainult kohustusliku miinimumi. Milline meie linna laps on suuteline 24 tunni baasil minema edasi õppima ametikooli, rääkimata kõrgkoolist? Ebapiisava palgafondi korral satuvad löögi alla ka keeltegrupid, mis oluliselt halvendab õppeprotsessi võõrkeelte õppimise osas. Muidugi kui klasside täituvused on väga väikesed, langevad grupid ära.
– Õpilaste arvu vähenemine mõjutab ka linna tulusid. Iga väljastpoolt linna tulnud õpilasega kaasneb raha. Kerge statistika – tavaliselt on kümnendates olnud meil 50-60 õpilast. Tänavu on kümnendikke 29. Võtame tavaliseks täituvuseks 55 õpilast. Linna tuludesse jääb tulemata ca 91 000 krooni + saamata jäänud palgafondi tulumaksu osa ca 14 196 krooni. Kokku 105 196 krooni. Niisiis – mida väiksem on õpilaste arv koolis, seda ebaökonoomsem on kooli rahastamine. Näiteks kulutab 10 õpilasega klass samapalju elektrit ja kütet kui 30 õpilasega klass. Ka 10 õpilast vajavad õppevahendeid jne.
– Momendil otsivad nii põhikooli kui gümnaasiumi osa õpilased linnas kortereid, kuna rahaliselt tuleb see odavam kui internaadis. Arvan, et probleemid õpilasgruppidega ei lase end kaua oodata ja need saavad olema üpris murettekitavad. Loome ise põhjused ja tööpõllu sotsiaaltöötajatele ning noorsoopolitseile.
Seejärel hakkame võitlema tagajärgedega ning noorsugu hukka mõistma.

Pikka aega on meie kooli tulnud õpilasi tänu kooli populaarsusele mitte ainult meie maakonnast, vaid ka kaugemalt (vaata artiklit oktoobrikuu koolilehes). On ilmselge, praegu kehtestatud internaati majutamise tingimuste (24 kohta, kõrge tasu) tõttu on see edaspidi välistatud. Ei saa mõeldagi kaugemas perspektiivis kooli õppesuundade korrigeerimisele olukorras, kus gümnaasiumiosa eksisteerimine on tõsiseks probleemiks.
Olen veendunud, et koolivastase kampaania lahtipäästmine mõjutab oluliselt linna kui tervikut. Kui linnast tahetakse teha Pärnu magamistuba nagu "Pärnu Postimehe" artiklis perspektiivis välja pakuti, siis tahaks küll küsida, kes Kilingi-Nõmmes magamas hakkab käima? See teooria viib linna täielikule mandumisele.
Ma esitasin mõned probleemid, mis on tekitatud. Nendest möödavaatamine ja väited, et midagi ei juhtu internaadi kaotamise või maksustamisega, on enam kui vastutustundetud. Esmakordselt viimase 20-30 aasta jooksul on üks 10. klass ja sama olukord võib kooli oodata ka edaspidi!
Väited, et teised omavalitsused ei ole nõus kandma vähemalt osa internaadi kuludest, ei pea paika. Tõsi, ma ei ole rääkinud kõikide omavalitsustega, kelle lapsed käivad meie koolis. Kompromisse saavutatakse arukate läbirääkimistega.
Internaat vajab hädasti renoveerimist. Korraliku kaasaegse internaadi, remonditud kaarhalli ja nõuetele vastava jalgpalliväljaku olemasolul on kool suuteline ca 10 aastaga katma tehtud kulutused ja muutma linna elu huvitavamaks.
– jalgpallurite mõne liiga mängu läbiviimine ja treeninglaagrite baaside ja internaadi üürimine (meil on suhted olemas),
– meil harjutamisest on huvitatud peotantsijad (baaside üür),
– miks mitte pakkuda teenuseid turistidele koos ööbimisvõimalusega? Jne.

Kui keegi tahab väita, et õpilaste arv väheneb kooli viletsa taseme tõttu, siis on see järjekordne kellegi nägemus. Kui keegi on huvitatud kooli tasemest, siis ütlen, et vähemalt taoliste väikelinnade nagu Kilingi-Nõmme või otseselt maakoolide osas me oleme heal tasemel. Tõestuseks võin lauale panna statistilised võrdlusandmed. Võime võrrelda tööd edukate õpilastega olümpiaadidel, haridusministeeriumi tasemetöid, edasiõppimist teistes õppeasutustes, kurikuulsaid riigieksameid. Ka õpilase arenguvõimalusi ja huvitegevust koolis. Eriti head näitajad on õpingute jätkamise osas pärast gümnaasiumi lõpetamist. Üksikud õpilased on pärast gümnaasiumi lõpetamist asunud kohe tööle.
Kultuuri- ja spordikomisjoni esimees kodanik Jürisoo võiks avardada ka oma geograafiaalaseid teadmisi. Meie õpilased ja õpetajad ei käi mitte ainult Itaalias ja Soomes, vaid on käinud praktiliselt enamikes Euroopa maades (Norra, Rootsi, Island, Austria, Venemaa, Tšehhi, Poola, Saksamaa jne. jne. Lihtsam on ju Euroopa riigid leida atlasest).
Kodanik Jürisoo, kas Te üldse aru saate, mida tähendab sõna "idee" ja millal korraldatakse mingile ametikohale avalik konkurss ning kes otsustab mingile kohale avaliku konkursi kuulutamise?
Mulle tundub, et Te püüate otseselt intrigeerida, ähvardada ja laimata. Või on tegemist süüdimatute mälulünkadega? Diagnoosi võiks panna muidugi spetsialistid.
Kodanik Jürisoo jutt Sillamäe kaevuritest, koidest jms. on üpris seosetu, näitab minu arvates lihtsalt mehe meelelaadi ning taset. Tõsiseltvõetavat on seal väga napilt ja ei vääri seega tähelepanu.

Nüüd teine autor, oletatavasti kodanik Jaago Lensment, alias Kuusk ("Lindu tuntakse laulust", ütleb vanasõna).
Tõsi, ma eksisin autori osas. Ka õiguskantsler Truuväli eksis – esinedes riigikogus, kasutas ta sama väljendit, pakkudes autoriks Kitzbergi. Oli ütlejaks taluperemees Märt või Jaak või oli selleks hoopis popsipoiss – see ei saa küll olla harituse hindamise aluseks. Väljend on hea ja iseloomulik. Panite ju Teiegi ajakirjaniku küsimuse minu suhu. Tuleb välja, et isegi Teie eksisite. Tundub, et tegelete mõtete lugemise ja ennustamisega.
Võib arvata, et Te loete isegi klassikalist kirjandust. Ehk olete lugenud ka seda, et šamaanid, kelle ennustused enamikus tühja läksid, aeti sugukonnast välja. Teid see oht muidugi ei ähvarda, sest meil suguharusid ei ole.
Kui ma esimest korda volikokku kandideerisin, kutsusite mind oma kabinetti ja põrutasite peale, et kuidas ma julgen süümevannet anda, kuna ma olevat KGB resident. Ja mis veel hullem, ma olevat käinud kirikus jõulude ajal õpilaste nimekirju koostamas. Igaks juhuks küsisite lõua võdisedes, et ega ma lööma hakka. Tookord ma tulin lihtsalt tulema. Mis seal ikka, kui juba ajakirjanduse vahendusel klaarimiseks läks, siis olgu ka teistel teada. Ei hakka lööma. Lööminguid saab korraldada meestega ja neid on ette tulnud minul näiteks poksiringis. Ja ka pedagoogiline moment sopa vahele - ega peks mõistust pähe pane.
Puudutan Teie kahtlaselt laimuga sarnanevate artiklite mõningaid ennustusi.
Kui Teie töökoht võimaldab rahulikke puhkepäevi, siis tööd tegevatel inimestel tihti mitte. Ka Teie poolt mainitud riigipühal tulid kooli tööle kümned töömehed selle nimel, et kool saaks võimalikult kiiremini töökorda. Seejuures unustasid nad kõik topelt palka küsimast. Kooli pärast poleks Teil küll vaja olnud artiklit kirjutada ja lauasahtlist illustreerimiseks vanu fotosid otsida. Kool ei ole kunagi pühade puhul ilma liputa olnud. Nii et sõna "järjekordselt" kaotab tähenduse.
Vanemad inimesed räägivad, et Eesti Vabariigis ei panda lippu remondis olevatele hoonetele või täpsemalt – hoonele, mis ei täida hetkel oma põhifunktsiooni. Tõsi, praegune seadus seda ei fikseeri.
Pr. Riis otsustas lippu remondis olevale peahoonele mitte panna, kuna materjale vedavad autod ja tolm oleks lipule liiga teinud. Lipp oli väljas algklasside majal, kus praktiliselt toimus asutuse töö. Või peab asutuses ilmtingimata kaks lippu lehvima, et säästa Teid raskest kirjutamise tööst?
Viimases "Uudistajas" olite kohe nii informeeritud, kirjutamaks, et koolis Toomas Vollile sel aastal tunde ei jätkunud. Huvitav, huvitav! Olgu Teile teadmiseks öeldud, et Toomas Voll töötab täpselt samasuguse koormusega kui eelmisel aastal ja loodan jätkuvalt huvitavaid ettevõtmisi ja saavutusi.
Kuna Teie koolivaenulikud artiklid, mis ikkagi laimule kahtlaselt läheda kipuvad olema, tuginevad Teie soovunelmatel, võiksite teemat muuta. Artiklist "Dissident olla on uhke ja hää" võib järeldada, et Te olete kõige suurem eestlane, lausa Eestimaa "au, uhkus ja südametunnistus".
Kas Te ei tahaks memuaare kirjutada? Huvitav oleks kohe teada, kuidas Te soovisite NLKP-sse astuda, et pääseda "kõikvõimalike hüvede eelisolukorras nautimise" juurde ja miks Te ei pääsenud komparteisse? Või et keda töömehed Maranal kaltsunukuna siiski ülesse riputasid? Või et kuidas Teil tol ajal edenes Eesti Vabariigi loomine? Ega's põgus Siberi vari takista Teid ometi süümevannet andmast, kandideerimaks süümevannet nõutavatele valitavatele kohtadele?
Ette rutates olgu öeldud, et kõik kooliaastad olen mina küll töötanud oma südametunnistuse järgi.
Teemasid jätkub, aga ärge unustage "Uudistajasse" kirjutada ka järjekordset artiklit kooli pihta. Siis poleks "Uudistaja" enam "Uudistaja"!

Loodan, et avaldamise korral on tekst täiesti muutmata ja vigadeta. Kasutan juhust vähemalt ühe vea parandamiseks. Vastastest 2 aastat nooremad poisid pääsesid maakonna minikorvpalli võistlustel "play-offi", see tähendab esinelikut, mitte ei jäänud kuuendaks! Veelkord, olgem täpsed!

Foto: Aarne Link.

Aarne Link
Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor

Toimetuse kommentaariks

Toimetus vabandab autori ees, kuid lähtudes eesti keele grammatika reeglitest said artiklis esinevad kirja- ja küljendusvead parandatud. Sest muidu ei oleks “Uudistaja” enam “Uudistaja”!
Toimetus täpsustab ka, et ei mõtle ise spordiuudiseid välja, vaid avaldab need täpselt sellistena, nagu spordiklubi “Kilingi” ja gümnaasiumi treenerite poolt antakse paberi peale kirjutatuna või telefonitsi öelduna. Meie usaldame inimesi!
Vabandame tekitatud ebamugavuste pärast autori ees veelkord!

Ahti Seller
„Uudistaja” toimetaja

Kollane koit „Uudistaja" kohal

Kui mõned mehepojad klaarivad asju ajalehe vahendusel, siis tekib lugejal tahes tahtmata küsimus, miks nad seda asja omavahel selgeks pole suutnud rääkida? Üha ägedamaks ja samal ajal lahmivamaks paisunud vastastikune solvamine ei too tulu mitte ainult meeste mainele, vaid kinnitab lugeja veendumust selles, et ta on tunnistajaks paja ja katla kemplemisele. Vast peaksid tülipooled maha istuma ja üles näitama terakese heatahtlikkust eelkõige teine-teise-kolmanda ISIKU vastu. Pole ju raske märgata, et vastased polegi nii koledad ja kurjad, kui nad seda välja näidata püüavad. Pole ju raske märgata, et probleemid, millest pahandused algasid, ON LAHENDATAVAD kohapeal ja selleks pole tõesti rohkem vaja kui head tahet. Härrased, te jätate endast väga sita mulje, kui nii edasi jätkate.

Seni on „Uudistaja” selles sõnasõjas olnud erapooletu ja ma tahan loota, et selleks ka jäädakse. Käesolev manitsus on kirja pandud lootuses, et osapooled ehk taltuvad ja suhtuvad sajandilõpu Kilingi-Nõmme probleemidesse nagu liitlased, kes TEEVAD head oma linna vanadele ja noortele. Vastasel juhul pole mul muud õigustust, kui lõpetada A. S. Puškini tuntud sõnadega: „Sest ole vait, kui vaidleb juhm…”

Toimetuse nimel
Ants LAIGNA

Kes vastaks?

Head inimesed (eelkõige noored) – palun Teid siiralt – hoiame oma laululava, bussijaama, kogu linna! Oleme ju nii palju vaeva näinud ning teinud suuri kulutusi, et tunda end paremini, et olla …

Tegelikult aga on nukrus hinges, sest: miks on lühikese ajaga inetuks muutunud uus laululava (lõhutud uks, täissoditud seinad, purukslöödud pudelid, ja veel sellist, mida ei sobi kirjutadagi)? Miks on suveaias taas lõhutud kõlakoda (nn. rotundi)? Miks on inetuks muutunud kevadel korrastatud bussijaam?

Kas vabadus on tõepoolest anarhia või on see hoopis vastutus (ka austus) iseenda, kaaslinlaste ja kodulinna ees?

Või veel: miks ei peatu autojuhid jalakäijate ülekäiguraja ees? Miks on linna tänavatel vaja meeletult kihutada ja tolmupilvi keerutada? Miks pargivad suured metsaveoautod kitsastel tänavatel (nt. Raba tänav)? Miks…?

Kes vastaks?

Foto: Kelle IQ-ga siin on tegemist? Uue laululava tagaruumi lõhutud uks ja valgusti.

Linnavalitsuse nimel
abilinnapea Tõnu Lapp

Kiriku tänav
Magda Grossi mälestused

KIRIKU 11, SIITAN
Suur pikk maja, ees pikk rida aknaid.
Hans Siitan ise selles majas ei elanud, elas Järve tänaval ning pidas talu (põllud, hobune, lehm). Siitani poeg oli Punaarmees, käis veel kodust läbi ja langes Kuramaal, Siitan tõi surnukeha ära ja mattis Saarde kalmistule.
Tuluallikaks oli maja väljaüürimine. Siitani majas elas ja töötas juuksur Meeta Pukk. Korralik korter oli teemeister Kellamäe kasutuses, neil oli tütar Marleene. Varem elasid seal Arvo Reidla (enne eestistamist Pärt Grents); autojuht Olde, kellel olid pojad Richard, Helmut ja vist veel mõni; Albert Sepp oma naise Antoninaga, tütar Hilja surigi Siitani majas. Teisel korrusel elas Tõnis Päärmann.

KIRIKU 13, PUKK
Ühekordne maja, eesust ei olnud, üleval otstes korterid.
Anna Pukk oli lesk, töötas juhuslikult, oli näiteks dr. Tallol lapsehoidjaks. Puka lapsed olid täiskasvanud. Leida oli "halastajaõde", Aino kasulapseks Jaan Pukale Pärnu tänavas, poeg elas Pärnus, oli harjategija ning Pärnu Pimedate Ühingu asutajaid.
Üürilisena elas Karl Raudva (Peterson), kes käis Rinnakule Joonsaare vabrikusse tööle. Abikaasa Anni (neiuna Pinsel) oli õmbleja, võttis ka tütarlapsi õmblejaõpilasteks. Tütar Liidia oli täiskasvanu ning elas mujal.
Plahvatuse ajal elas Puka majas pr. Peedu, poeg sai plahvatusel surma ja maeti Pärnu.

KIRIKU 15, NURK
Nurga maja oli suur, mansardkorrusega, kahe eesuksega. Ilmselt oli ülemine korrus valmis ehitamata.
Nurk oli surnud kui maja oli veel pooleli. Lesk Miili Nurk (abiellus Siitaniga) oli ettevõtja – suur värvimis-vanutamistöökoda. Villased kangad kooti taludes kangastelgedel ja hiljem toodi tööstusesse värvida ning vanutada, sellepärast selline teenus. Nurga värvalid olid palgalised – kauaaegne sell oli Voldemar Rosenberg.
Lapsed: Ilmar – hiljem Inglismaal, Kalju, Eha (Ennet) – mõlemad Tallinnas.
Nurga majas elasid Jakobsonid: Jaan Jakobson oli vabrikus mölder, Helga juuksur, poeg Jaan eelkooliealine.
Peale põlemist ehitati uus maja tänavast kaugemale (praegu Kiriku 23).

KIRIKU 17, TAMBUR
Eesukse ja mansardkorrusega maja.
Pereisa Jüri Tambur oli kirstutegija, ju ta tegi ka muud tisleritööd. Abikaasa Maali, tütar Laine.
Jüri Tambur ehitas uue majakese sõja ajal, Laine elas seal hiljaaegu, oma surmani.

KIRIKU 19, JAKOBSON
Eesuks Tambru pool, kolm akent fassaadil. Töökoda oli kohe ees.
Johannes Jakobsonil oli peenmehhaanikatöökoda: jalgrataste, põllutöömasinate parandus jne. Töökojas tarvitati palgatööjõudu, Henn Raudam ja Andrei Kiviselg olid töömeesteks.
Jakobsoni esimene naine oli Kuningas, Rehe talu tütar; teine naine Anastassia, teisest abielust tütar Elo (Merila, praegu Pärnus).

KIRIKU 21, OJA
Oli varem väike maja, lõpupoole ehitati selle külge kahekordne, otsaga tänava poole. Ei tea, kas saigi päris valmis põlemise ajaks.
August Oja ise elas Tallinnas, väikeses majas elas keegi vanainimene, kes hooldas maja ja krunti.

KIRIKU 23, PUKK
Puka maja oli tänava äärest natuke kaugemal, otsaga tänava poole, kaks akent ees.
Pukk oli vanem mees, kutsuti "Vassi Pukk", kuna nooruses oli käinud laadakaubitsejaks, ju ta seal kvassi müüs. Pukk oli vallaline ja elas koos kahe vallalise õega.
Üürilise pere oli Jaak Arusalu (Gerberson), käis vabrikusse tööle, kutsuti "Lõhkevõime" - ilmselt oli käinud kände ja kivisid lõhkamas.

KIRIKU 25, SIIG
Nagu ikka - eesuksega, tisleritöökoda oli Nõmme pool otsas, surnuaia pool elutoad.
Hans Siig (Siitan) oli puutöömees. Juuli Siig - õmbleja. Helga Siig (Koppel) oli koolilaps, elab praegu Pärnus.

KIRIKU 27, PALGE
Pereisa Emil Palge (end. Päärson), kutsuti Miilu, oli peentisler, toodang oli laias sortimendis, eriti tuntud olid Palged kui vankrite ja vankrirataste meistrid.
Abikaasa oli Kiriku tänava Lilienblati proua õde. Lapsed: Indrek Palge (Emil Päärson) oli Sindis politseinik. Pojad Albert ja Juhan töötasid isa töökojas. Tütred Loreida (Mäemees) ja teine tütar veel, kes elas Viljandis.
Palge maja oli paremal viimane enne surnuaia silda, Juhan Palge ehitatud maja seisab seal praegugi.

Alustame uuesti südalinna poolt, võttes vaatluse alla paarisnumbrilised, vasakut kätt asunud majad.

KIRIKU 2, TEEARU
Suur maja, ehitatud selle eesmärgiga, et üürilistest tulu saada. Teearudele kuulus ka maja Kiriku 4.
Majaperemees oli abikaasast märgatavalt vanem ja ammu surnud, Kristiine Teearu elas peale põlemist ehitatud majas veel kaua.
Eesti ajal elas majaomanik Kristiine Teearu teisel korrusel. Poeg Erich langes Punaarmees.
Alumisel korrusel oli kaks korterit üüriliste päralt. Ühes elas Jaak Lensmendi pere: Jaak – kiriku kellamees ja surnuaiavaht, Ida telgedel kuduja (kudus tekke, päevatekke, käterätte, laudlinu jne), lapsed Ilse (Männe) ja Jaago olid väikesed. Teises korteris elas kooliõpetaja Kaarel Viirelaid (Saul), abikaasa Ellen ja kaks väikest last. Kaarel Viirelaid suri Rootsis. Varem, enne oma maja valmimist, oli seal elanud hambaarst Allik ning samuti kuni oma maja valmimiseni politseinik Paim.

KIRIKU 4, TEEARU
Väike madal maja eesukse ja kahe aknaga. Selles majas elas Sillari (end. Schneider) pere. Pereisa Villem oli pagar ja poeomanik, kaupluses leiba-saia, limonaadi-seltersit, komme jne., müüs pereema. Schneideri ettevõte ei olnud nii suurejooneline kui Kuningal.
Tütred Mai (Naali), hiljem Talts, ja Reet (Alma) olid praktiliselt täiskasvanud, Reet suri noorelt.

KIRIKU 6, ROSENBERG
Eesuks, Lillelehe pool risti otsas poeruum, alumisel korrusel veel töötuba, väike köök ja tuba, mansardkorrusel tuba. Õues oli väike maja tuba-köök, kus elasid naise vanemad Peet ja Anna Saar. Tegelik majaomanik oligi Peet Saar ja peale põlemist öeldi, et Kiriku tänavast ei jäänud muud järele kui "vana Saare loube ja Siitani s..amaja", nimetatud "loube" seisab Grossi aias praegugi.
Johann Rosenberg oli jalatsikaupmees (kuigi poes müüdi ka igasugust koloniaalkaupa) ning kingsepp, kingsepatööd tegid peamiselt sellid. Sellideks olid erinevatel aegadel Paul Avassaar, Nikolai Kaar (Kartohvel), Peeter Pukk, Oskar Johanson.
Abikaasa Juuli müüs poes ja hoolitses laste - Magda (Gross), Heljo (Pulk), Vello ja Reet (Lensment) eest. Kui Anna Saar oli noorem, siis kudus ta telgedel teenustöid. Peet Saar suri 1939.
Samal kohal asub praegu tütar Magda Grossi maja. Aias on veel õunapuu, mis toodi 1914 Jäärjast, 1940 külmus ja kännust kasvas uus.

KIRIKU 8, LILLELEHT
Enne eestistamist olid Lilienblatid (rahvasuus Lillemblatt), selle nime all tunti neid rohkem.
Lilienblati maja oli suur kahekordne maja kolme eesuksega: korteritesse, poodi, fotograafi juurde. Maja oli nii lai, et keskel oli akendeta tuba. Õues oli hulk suuri kõrvalhooneid.
Villem Lilleleht oli ettevõtlik mees, tegeles paljude asjadega.

Jätkub

Reet Lensment